Pühad

Mulle meeldivad tähtpäevad. Ja nädalavahetused, mis algavad neljapäeval. Et suurem osa erasmuslastest läks ESNi (Erasmus Student Network) korraldatud reisile Olymposele, mis asub Vahemere ääres, ei olnud mõeldav Eskişehiri jäämine. Reisikaaslast ei tulnud kaugelt otsida.. kõrvaltoas elav Jane ei tahtnud ka 160 liiri (1280 EEK~80EUR) maksta, sest rahakotiraudade vahel haigutab enamasti tühjus. Selle asemel panime seljakotid selga ja läksime neljapäeva hommikul näpp püsti tee äärde. Esialgne plaan oli järgmine: Pamukkale-Butterfly Valley- mingisugune hipiküla- Olympos. Enam-vähem selles järjestuses. Ja missest, et väljas vihma sadas, ikka tahtsime linnast välja saada.

Lubasime enesele, et rekka peale me ei hääleta, sest nad sõidavad liigaeglaselt. Uhkus sai alla neelatud tunniga (umbes 10 paiku hommikul), sest olemine hakkas väga niiskeks muutuma ja nii me ronisimegi taaskord kabiini. Edasi läks paremini – perekond (isa, ema ja tütar) oli väga hoolitsevad. Sündmus missugune – kaks välismaalast nende autos. Elevust oli õhus tunda. Aga me ei pahandanud, sest riided järjest kuivasid ja kuivasid ja et külm naha vahelt ka ära saada, tuli teed jooma minna. Nad oleks meile ka kõhukinnitust pakkunud, kui me viisakalt keeldunud poleks. Aeg töötas meie vastu, sest esimene sõiduvahend oli mäletamist mööda siiski rekka olnud. Ja kui ülihoolitsev perekond lõpp-peatuseks bensiinijaama valis, oli abivalmil emal lausa lust uus auto otsida (seda loomulikult omavoliliselt). Pidime istuma järgmise rekka peale, kes oma aeglusega tublisti päevavalgust neelas. Teatavasti on hääletaja kõige kallim aeg siis, kui on valge. Pimedas saab ka muidugi hääletada aga seda on üpris raske teha. Enam polnud me kindlad, mis tänase päeva sihtpunkt on.  „Vaatame, kuhu saab“ ütlesid kaks optimistlikku tütarlast.  Saatuse tahtel otsustasime ühe kaugeima sihtpunkti, Olympose, kasuks.Pärast seda rekkat ja kahte autot olime päikeseloojangu ajaks,u kella kuueks, Antalyas (~450km kodust) – linnas, kus ma esimest korda jala Türgi pinnale tõstsin.

Plaan oli telkida linnas/külas, mis asus Antalya külje all, et õhtul näeks tuledesära ja hommikul päikesetõusu. Linnast välja hääletades, juhtus ka selle reisi esimene (ja õnneks ka viimane) ebameeldiv hääletamiskogemus. Kaks noormeest, kelle peale saime, rõhutasid meie kena välimust ja kutsusid (teed) jooma sõnadega, et homme võib ju ka edasi minna. See ei olnud meile sobiv, tahtsime vaid priiküüdiga mõningad kilomeetrid edasi saada. Juht aga keeras otsa ringi, et minna siiski kohvikusse, millest olime äsja mööda sõitnud. Kui nad peatusid, siis hädavaletasime, et meil on kiire ja jätsime kaks pikkade nägudega türklast kohviku ette seisma.

Autojuht, kes meid Olymposele ära viis

Koheselt tagasi hääletama ei läinud. Pidasime targemaks veidi oodata ja plaani pidada. Linnavaade oli juba sealtki ilus ja uueks eesmärgiks (plaan C või juba D ?? ) oli edasi liikuda nii palju, kui saab. Tundub, et meie plaanid on sama muutlikud kui Eesti poliitikute seisukohad. Igatahes telkimiseks oli ilm piisavalt soe ja vajalikud asjad olid meil kaasas. Tahtsime väga jõuda Olymposele, kuid ka muud kohad oleks sobinud. Üksmeelselt sai otsustatud, et iga suvalise auto peale ei istu. Meie uus sohver, esmapilgul usaldatav noormees, läks Kemerisse – linna (kus ma esimese võõrsil elatud nädala veetsin), mis on Antalyast poolel teel Olymposele. Kella poole kaheksa paiku jõudsime Kemerisse, enesele seatud sihtmärgini vahemaad umbes 30-40 km. Autojuht ütles, et läheb poole kümne paiku Olymposele ja kui tahame võime ta ära oodata. Plaan tundus hea, sest pimedas edasi hääletada oleks a) olnud raske b) võrdlemisi ohtlik, arvestades et viibime siiski turistipiirkonnas. Nii me igatahes 2 tundi mulle juba koduses Kemeris viibisime. Sportlik noormees võttis pärast jalkatrenni meiega uuesti ühendust ja juba kell 10 istusime tuttavas autos, tuttava juhiga. Tuli välja, et Olymposele sõitis ta vaid meie pärast aga siin, Türgis, võib sellist suhtumist tihti kohata.

Kuigi suurem osa erasmuslastest ei uskunud, et me samal päeval kohale jõuame (mäletamist mööda läksid nemad sinna bussiga), tõestasime siiski vastupidist. Ja kaasavõetud telk (taaskord soomlase Alexi oma) jäi püstitamata, sest saime bungalows sõbrannade kõrval magada. Ja kui kuked uuesti kirema hakkasid, kasutasime ära võimalust ja läksime sama tarkade nägudega hommikusööki sööma. Otsustasime Janega päevakese veel Olymposel veeta ja alles laupäeva hommikul edasi liikuma hakata. Reede hõlmas endas taaskord ronimist ja kaljunukil kajaomaduste testimist (mille käigus tegime kindlaks, et siinne kaja eesti keelt ei oska) koos postkaardivaatega Vahemerele ja mägedele. Vabastav!

Õhtu hakul uurisime Janega järmise päeva sihtpunktide (Butterfly Valley ja Kabak - see hipiküla, vist) ja ligipääsetavuse kohta. Viimane on raskem kui arvata oskate (aga kõigest omal ajal).

Õhtul tuli aga tõelise erasmuslasena ühineda diskoga, kus oli nii Eskişehiri kui Ankara välistudengid. Muusika oli hea ja kohal oli palju purjus inimesi. Kolm eestlast (mina, Jüri ja Jane) vallutasid lavalauad surematu Bon Jovi hiti „It’s my life!“ saatel meelitades publiku endaga kaasa elama (olgu öeldud, et pärast meie etteastet muutus lavapealne „programm“  üpris tihedaks). Tõelise artistina tuli trummide taga ja tooli peal rokkida, rääkimata ilma-mikrofonita-mikristatiivi demonstratiivsest kasutamisest. Aga järgmise päeva tiheda graafiku tõttu (milleks ei olnud lisakontserdid) olime Janega sunnitud oma tuhanded ja tuhanded andunud fännid maha jätma, sest hommikul tuli kargud varakult alla saada.

Saatusel on omad plaanid

Laupäevane eesmärk oli jõuda võimalikult vara Kabakisse, mis asus umbes Fethiye lähedal (just nii täpselt me teadsimegi). Pakkimine-hommikusöök-minek. Õnn oli meie poolel ja autod peatusid kui võluväel. Maksimaalne aeg, mis teeääres pidime ootama ei ületanud veerandit tundi, kuid isegi selle lühikese aja jooksul suutsime kärsituks muutuda ja juhte kiruma hakata. Kuigi kilomeetreid läbida polnudki nii palju, töötas aeg siiski meie vastu. Fethiyesse jõudsime kell 4 ja ühtlasi jäime napilt maha ka marsast, mis meid Kabakisse oleks viinud. Leidsime ühe härrase, kes väitis, et läheb sinna autoga ja ta lubas 15 min pärast tagasi olla. Ootasime, kuid ei miskit. Ja kuigi Kabakisse oli vaid 30 km, sõidab seda mägisel teel üle tunni. Aeg tiksus armutult ja autojuhid hääletajaid linnasüdames naljalt peale ei võta. Lõpuks aga saime abivalmi autojuhi, kel küll ees kohti ei olnud aga meil polnud ka midagi vastu kastis sõitmisele (pigem vastupidi). Kümme kilomeetrit (Ölüdenizeni) veetsime seistes püsti ja lauldes, nii et pisaraid tuli (see oli küll peamiselt põhjustatud tuulest, mis need silmist välja kiskus). Omasime seisukohta ja tundsime rõõmu lihtsatest asjadest, mis aga kabiini-reisijatele palju nalja valmistas.

Ölüdenizest Kabakini on vaid 20 km aga päike oli märkamatult juba silmapiiri taha minema hakkamas. Kui eelnev tee oli suhteliselt tasane siis järgnevad kilomeetrid tõotasid tulla vägagi mägedevahelisel teel ja rohkem meenutamas ameerika mägesid kui sõiduteed. Läksime autoplatvormile, et päikeseloojangut paremini jälgida. Neljarattaliste juhid peale ei tahtnud võtta (tõtt-öelda ega väga paljud sinna suunas läinudki) ja hakkasime kaaluma varianti maksta autojuhtidele sümboolne summa, et nad meid kohale viiksid. Saime endale ka ühe liitlase juurde – Taiwani poiss, kelle eesmärgiks Kabakisse minna. Company of three, nice! Kui Jane ja Jeff – nii oli ta nimi ladina tähestiku kasutajatele. Kes tahab, võin pildi joonistada, kuidas hiina keeles ta nime kirjutatakse – jutu peale said, jäi hääletamine minu kanda. Mis ka äsja silmapiirile saabunud jeepi tõttu väga raske ülesanne ei olnud. Õnneliku käega nagu ma olen, jäi Kabakisse minev auto seisma. Tohutu rõõm ja vedamine, taaskord! Ja autojuht Yörük, eesti keeli Jüri, ei olnud keegi muu, kui Shambala manager. (Shambala on üks kohtadest, mis pakub majutusteenust Kabak valleys) Kui sellest kuulsin, läksid jalad nõrgaks ja tundsin, et ei taha sellest unenäost veel nii pea ärgata. Ei suutnud ikka veel uskuda, kuidas meil vedas.

Kui asfalti pealt maha keerasime (ikka Shambala poole) sattusime pea sõidetamatu tee peale, kus tõesti vaid maasturi suure jõu abil sõita saab (alla on ju teadupärast kergem minna, kui üles tagasi). Tee ülevalt mäest alla võtab ka jeepiga omajagu aega (pikkuseks heal juhul kilomeeter). Arvan, et sõitsime seda vähemalt 10-15 minutit. Usjas tee oli üsna ahtake ja vahel tuli isegi tagurdada/ümber pöörata, et kurv ohutult välja võtta. Ja Kabaki rannas ei kohta sa nii palju turiste, sest see sama tee on kui filter n-ö tavaturisti (lennuk-hotell-rand-suveniiripood-rand jne) ja inimese, kes vaikuses ja rahus puhata tahab, vahel.

Paradise

NB! Järgnev tekst on vaid ülivõrdes, sest eesti keeles kahjuks suuremat võrret ei ole. Kui teil ei ole võimalust kohe asjad pakkida ja reisile sõita, siis on targem seda teksti mitte lugeda! Ja minu kirjanduslikud oskused siiski ei küündi piisavalt kõrgele andmaks edasi kogu seda tunnet, mis mind seal valdas. Aga neile, kes otsustavad siiski minuga seiklust jätkata, pakun kõrvale meeleolumuusikat, milletaolist kuulatakse ka Shambalas.

Jätkates sealt, kus pooleli jäin.. Antud tee on väärt iga sammukest, mis sellel astud. Küllaga! Juba pimedas olime lummatud kogu ümbrusest. Yörük kutsus meid Shambalasse ühele õllele - pakkumine, millest oli võimatu pärast väsitavat päeva keelduda. Õlle kõrvale pakuti meile ka süüa, sest õhtusöögi aeg oli just kätte jõudnud ja külalisi tuli kostitada. Ja pärast ühte õlut tuli teine ja kolmas ja vist neljaski. Suvehooaja lõpu tõttu hakkasid välja ilmuma ka poolikud likööripudelid, mida üksteise järel mekkisime.Võin uhkusega Shambalasse Eesti lipu üles panna – olime esimesed eestlased, kes seda külastasid. Igatahes alkohol tegi oma töö ja kahtlesime sügavalt, kas saame telgi püstitamisega hakkama. Kui küsisime, kas võime sinna samasse diivani peale magama jääda, näidati meile hoopis bungalow’d , mis nende sõnul täitsa valmis ei olnud (tõesti, tekke neil seal ei olnud ja akna asemel oli ka vaid kardin) aga meid see ei morjendanud, sest väljas oli veel pluusi-ilm. Saime katuse pea kohale ja oma duši ja vetsuga majakese. Seega magamiskotid läksid asjaette.

Hommikul ärgates ootas mind üllatus – see ei olnudki unenägu, see oli reaalsus! Hingematvalt ilus vaade oma uuest kodust (oleksin hea meelega kohe sisse kolinud) – lõputu sinisinine meri, mäed kõrgumas ja imekaunis loodus ja selle helid. Rahu ja vaikus. Heaven on earth.  

Hommikusöögilauas matsime maha oma optimistlikult tehtud esialgse päevaplaani [Butterfly Valley – Fethiye – Denizli [et siis järgmisel hommikul Pamukkale minna, sest Jane pole seal käinud) ja tagasi Eskişehiri]. Läksime hoopis randa ja kuigi väljas oli ~35 kraadi sooja oli vesi üllatavalt külm. Aga selline õhusoojus päeval  ja sellisel hooajal on nende jaoks igapäevane. Kusjuures Kabak on koht, mis pole jääajal kunagi ära jäätunud, seega siin ei saja kunagi lund ja vihmagi tuleb harva ette. Igatahes, ahmisin mälupilti võimalikult palju kauneid vaateid ja kui aega sain siis ka fotokasse (kuigi viimasega pildi tegemine läks enamasti lihtsalt meelest).

Teate kõiki neid häid ja ilusaid sõnu millegi kohta? Mina igatahes ei tea aga need käivad Shambala/Kabaki kohta. Tunnetasin täiuslikku harmooniat ja tõdesin, et elu on kokkusattumuste jada. Jätsin kaugele maha oma muremõtted ja tundsin elu lihtsusest rõõmu – see on parim puhkamise viis. Olin kohas, kus aeg peatub ja reaalsus on kaugel eemal.

 Sealsed töötajad, kelle kohta ma ütleksin pigem „pere“ kui „töötajad“, pakkusid meile ka lõunasööki, kui olime rannast naasnud. Ehk hoolitsesid meie kui pereliikmete eest. Kusjuures n-ö tavakülastajatele pole lõunasöök hinnas (mitte, et me miskit kogu luksuse eest maksnud oleks).

Butterfly Valley

Vaade merelt Shambalale

Tahtsime siiski külastada ka u 10 km kaugusel asuvat Butterfly Valley’t, kuhu on võimalik minna kahel moel – paadiga või matkata 400 m kõrgusest mäest alla, kus vahepeal tuleb ka köie abiga ronida. Tekkis õhkõrn võimalus, et saame prantslaste paadile, et B.V’s ära käia, kuid tööka isa kümnepäevane puhkus oli pühendatud vaid perele (või siis nad ei tahtnud kahele eesti neiule vastu tulla). Yöruk uuris meie jaoks võimalusi ja lõpuks saime paadireisi, mis algselt maksis 150 liiri, vaid kolmekümne liiriga (1200 ja 240 krooni/75 ja 15 eurot). OK! Good enough!
Paat väljus kell neli ja päike loojus kell 5 (sest eelmisel ööl oli „juhuslikult“ kella keeratud ja sellega me ei arvestanud). Kui jõudsime B.V-sse siis kiirustasime, et näha koske, mis väidetavalt annab B.V-le selle 'miski', kuid oli liiga hämar, et õiget pilti ümbritsevast saada. Ootasime natuke, et siis tagasi minema hakata. Aga (alati peab olema mingi aga!) meie kapten oli asjast teisiti aru saanud – ta tahtis teise otsa teha järgmisel hommikul. Me polnud aga kordagi mõelnud, et jääksime ööseks sinna, ka polnud meil kaasas piisavalt riideid/raha ja muud vajalikku, et öö üle elada. Läks natuke aega mööda ja saime teada, et peame veel vaid tunnikese ootama, et tagasi Kabakisse saada. Joppas! Tunnist sai kaks ja lõpuks ilmus välja ka juba tuttav kapten. Seni aga saime aimu koha hõngust. Veidi närvilisem kui Kabak, kuid muidu väga hea koht puhkuseks. Oleksime ka kümne liiri eest (nägu) õhtusööki võinud süüa, kuid jätsime selle vahele. Lõpuks hakkas neil vist meist kahju ja nad pakkusid võileibu ja teed.

Tagasi Kabakisse

                Kui olime paadiga umbes 10 min sõitnud, keeras kapten tuurid maha ja paadi nina kaljude poole. Taaskord olime segaduses. Piirivalve oli patrullimas, kapten ja ta sõber pidasid targemaks edasi mitte liikuda. Nii randusimegi tagasi B.V sadamas. Põhjuseks öeldi, et nad ei julgenud edasi sõita, sest kalapaadil oli kaks välismaalast, kellele patrull oleks küsimusi esitama hakanud ja dokumedid põhjalikult üle kontrollinud. Kas see oli tegelik põhjus või mitte jääbki selgusetuks, aga see polnud antud olukorras nii tähtis. Seekord aga jalga maapinnale ei tõstnud, hoopis kõrvalolevasse kalapaati, kus oli plekkämber lõkkega, vesipiip, päeval püütud kaheksajalg ja muu eluks vajalik, et igapäevaselt seal oma päev õhtusse veeretada.

               

                Take two! Lõpuks oli aeg nii kaugel, et saime taas Kabaki poole teele asuda. Ka meie tagasihoidlikus kalapaadis otsiti välja vajalikud vahendid ja tehti üles lõke. Silmi paitas seekord aga teistsugune vaade – tähed taevas, osad kihutamas võidu öiste lennukitega ja siis veel need n-ö soovitähed (rohkem tuntud kui langevad tähed). Rohkem vahejuhtumeid teel õnneks ei olnud ja kodus(Shambalas) võeti meid taas soojalt vastu. Samas olid nad veidi mures ja imestunud olnud, et tüdrukud ilma hüvasti jätmata/kallistamata ära läksid. Ja kui Yörük kuulis, et meil kõhud tühjad on, siis ta läks ja tegi meile söögi soojaks ja tõi õllegi toidu kõrvale. Raske on sellises kohas end mitte koduselt tunda.

Aeg nende seltsis lendas ja jällegi tuli leppida viie või vähema tunni ilu-unega.

                Hommikul pärast çay'd oli aeg minema hakata. Suurele teele jõudmiseks oli vaja kogu see järsk ja künklik tee jalge alla võtta, mis oli üpris kurnav, arvestades, et mingil hetkel hakkas ka hommikupäike peale paistma ja unustamata raskeid kotte seljas.  Dolmuşega saime tagasi Fethiyesse.
                Olime tagasi argipäevas – närvilisus, müra, inimeste võltshuvi sinu kui turisti vastu, reostus, valed, petmine, rutiin. Kas paradiisiaia taga toimub tõesti kõlbeline laostumine? Asub seal põrgu?

                Newtoni õun lajatas lagipähe ja ärkasin unenäost, tajusin kontrasti ja tundsin hinges haigutamas tühjust. Puhanud ja puhastunud hing tahtis sealt minema ja kiirelt! Samas, kui mõtlen tagasi Shambala peale, tuleb näole naeratus ja südame alt läheb soojaks.

                Tagasi koju jõudsime hõlpsalt ja kaasavõetud telk oli lihtsalt iluasjaks, sest lahti me teda kordagi ei võtnud. 

Mu süda igatseb sinna tagasi!!/ I think I left my heart there!

Enne veel kui ma jagan teiega oma võrratut kogemust paradiisis käigust,viin teid kurssi mitte selle vaid eelmise nädalavahetusega.Aeg, mil siin viibin, on piiratud, seega üritan võimalikult tulusalt nädalalõppe ära kasutada. Igatahes, stay tuned!

400 km lõunapool asub kaunis Pamukkale, kuhu plaanisime prantslasega minna. Selleks oli aga vaja telki ja magamiskotti (viimast ei taibanud ma Eestist kaasa võtta, esimest polnud plaaniski). Telgi ja koti saime suomi poika Alexi käest, kes on joonud Viru Valget, ka seda 80kraadist. Alexit iseloomustab rahulikkus, nt kui ta silmi pilgutab, tekib hetkeks tunne, et noormees on püstijalu magama jäänud. Ka tema kogu ülejäänud olek - hääl, mis sobiks ideaalselt lasteraamatuid lugema, sest lapsed uinuksid hetkega, ja liigutused, mis ei ole kunagi äkilised - ei reeda tema tegelikku seiklushimu. 

On the road again

„Ärge rekka peale hääletage“ olid sõnad, mis meile soojade soovitustena kaasa anti. Ja loomulikult, nagu kiuste, oli esimene sõiduvahend pikk ja punane rekka. Autojuhi liigsest tee ja tubaka tarbimisest juba kergelt pruunikad hambad, rõõmus meel, kolmetunnine ööuni, türgi muusika, lipud ja dekoratsioonid, mis autot kaunistasid, moodustasid ühe iselaadi kompoti. Tundus, et võimalusest meiega rohkem aega veeta, ei tahtnud spidomeeter kuidagi ületada 70 pügalat. Aga ega ole imestadagi, kui samal ajal on vaja teed valmistada ja juua, suitsu teha, juttu rääkida ja käte-jalgadega end selgeks teha, ja veel kõige selle juures ka rooli keerata. Lõpuks said läbi ka esimesed 80 km ja just siis, kui hakkasin Quentinile meelde tuletama peale loetud sõnu, peatus me kõrval järgmine omataoline. Taaskord rekka, taaskord punane. Seekordne sohver aga tahtis meiega ilmselgelt veel pikemalt aega veeta, sest kiirus oli tihti ~40 km/h, seda peamiselt oma uue iPhone demonstreerimise pärast. Lisaks tuli ju veel ka üks teejoomise peatus teha, mis venis tunniseks pausiks, sest meie rekkajuht oli juhtumisi kõige jutukam.

Edasipidi otsustasime ignoreerida rekkaid. Eriti punaseid. Ja ei pidanudki palju oma silmi peitma suurte autode eest. Härra –  kes rääkis viit keelt: bulgaaria, türgi, inglise, vene ja prantsuse, lisaks oskas hotellibisnisiga leiba teeniv mees ka sõna „Terviseks!“ – aitas meid 90km edasi. Ja kui rändajate ja autojuhi teed lahku läksid ootas meid juba traktor, mille juht meid lahkesti kabiini kutsus. Pisut kitsas ja ebamugav, kuid 7 km läbimiseks sobiv. Saime abi ka türklaselt, kes juba 14 a Prantsusmaal elanud, ja oma olemuselt väga abivalmis, üritas ta meile kohtasid sebida bussile, mis ka Pamukkale sõitis. Kahjuks puudus meil antud bussisõidu kindlustus ja bussijuht ei tahtnud meid oma vastutusele võtta. Ja pärast çayd või kahte oli aeg taas teele asuda. Klubimuusika ja türgi muusika ja nende kahe segu saatel saimegi Pamukkale. Aknast aga avanes järgmine pilt – mäed Denizli (linn Pamukkale külje all) kõrval joonistusid kui läbi lapse käe, kes hooletult paberist kujundeid rebib ja need seejärel hooletult maastikule laiali loobib. Kusjuures taevast, pilvi ja mägede tippe saab eristada vaid pikalt keskendudes, mis kogu vaatepilti veel maalilisemaks muudab.

Nautisime päikeseloojangut ja hakkasime otsima kohta, kuhu telk üles panna. Leidnud sobiva (ja kauni vaatega) platsi, oli aeg lõket tegema hakata. Elav tuli on hurmav, lõkke peal tehtud sai krõbe ja vaade linnale ja mägedele unustamatu. Nautisime looduse heli ja olime mõtetega kaugel ära (tõenäoliselt olin tagasi Eestis). Rikkusin vaikuse sõnadega: „Tuli on ikka nii lummav!“ ja seda otseloomulikult eesti keeles :)

           

     Öö oli külm aga üleelatav. Enne kui oma telkimiskohast ära läksime, andsime loodusele tagasi selle, mis temalt võtnud olime. Tuha, mis lõkkest järele jäi poetasime puude ja põõsaste alla, kes meile oma oksi põletamiseks olid andnud. Siis jõudis kätte ka aeg minna vaatama Pamukkale võlusid.

          Veetsime pea terve päeva Pamukkale antiiklinna rüpes ja tutvusime põgusalt ajalooga. Tagasiteel saime abi kohalikelt, kes meid Denizli linna südamesse viisid, mis tegelikult abiks polnudki, pigem vastupidi. Et linnast välja saada, pidime kasutama dolmuşt (marsat), milleks kulus 3 liiri. 5 minuti pärast võtsid meid peale 3 noormeest, kes küll nii kaugele ei sõitnud, kuid olid valmis kinni maksma meie marsapiletid.  Kuigi üritasime viisakalt keelduda, jäi nende arvamus ja tahe siiski peale. Dolmuş oli küll täis, kuid mahtusime rõõmsalt külg-külje kõrvale istuma. Meie plaan oli telkida ühe järve ääres, mis marsa lõpp-peatusest u 4 km kaugusele jäi ja marsajuht oli valmis meid sinna ära viima. Alles poolel teel meenus, et meil puudub joogivesi ja kõht vajas ka kinnitamist. Olime äärmiselt ebaviisakad ja palusime marsajuhil meid tagasi sinna linna viia (mitte Denizlisse, vaid järve läheduses asuvasse linna).

                Söögikoht, kuhu läksime, oli tavaline pereäri. Tellisime supi, kuhu kõrvale toodi ka salatitaldrik, kauss tomatitega, hiigelkogus saia ja veel mõnda, ehk tegu oli rikkaliku söömaajaga ja kaks näljast said kõhud kenasti täis ja veepudeli täidetud. Kokku: 4 liiri (32.-). Meel rõõmus ja tahtmist täis, asusime taaskord teele. Seekord siis jalgsi seda ~4 km läbima. Ilmselgelt oli väljas juba pilkane pimedus ja üpris raske oli leida sobivat kohta, kus riidest ja kilest „majake“ püsti panna ja vertikaalasend horisontaalse vastu vahetada. Kulus umbes tunnike, kui leidsime koha, mis enam-vähem sobis ja vaid kuuvalgel ka telgi suuremate raskusteta üles saime.

Politsei hääletamas

                Hommikune äratus oli 7.30 sest oli vaja üle 300 km tagasi hääletada. Esmaspäeva hommikul kell 8.30 sõitis üllatavalt vähe autosid, kuid õnneks polnud meil esimese auto peale saamiga. Pärast seda autot juhtus minu hääletamiskogemuse üks eriskummalisemaid juhtumeid.

                Meie juures peatus politsei, uurides kuhu kaks seljakotirändurit minna tahavad ja kust nad tulevad. Olles selgeks teinud neile oma soovid, astusid kaks mundris härrat oma autost välja, panid vilkurid tööle ja üks meestest läks ja seisis keset teed, peatades kõiki autosid, et neilt küsida, mis suunas plaan minna on ja kas neile mahub veel 2 inimhinge autosse. Kulus umbes 10 minutit ja politseinikul oligi meile sobiv auto leitud. Juhi dokumendid kontrolliti piinliku täpsusega üle ja kirjutati üles ka autonumber. Teele saadeti meid sõnadega, et kui probleeme tekib, siis peame lihtsalt helistama.

                Tagasi Eskişehiri jõudsime kella kahe paiku ja nohik, nagu ma olen, läksin otse reisilt loengusse :P