Thursday 21 October 2010


Esmaspäeviti toimuvad võrratud pazarid
kust ei puudu ka teejoomised



ja kus kaubeldakse kõikse hea ja paremaga.
Minu kutsikad koos võrratu kohviku omanikuga
Avastasin enda jaoks koha, kus aeg peatub. Üks huvitav kohvik, kus muusikaks on enamjaolt jazz ja õhkkond meeletult hubane. Seinad on täis erinevaid detaile, nii et alati, kui seal käin, leian üha enam põnevaid dekoratsioonielemente. Ja nagu kirss tordi peal, elab minu kõigelemmikuma kohviku tagahoovis üks koeraema, kel on neljakuused kutsikad, tükki 4. "My puppies" nagu ma igakord elavalt kirjeldan, kui kellegagi sealt koos mööda lähen. Ja aeg-ajalt ka vaatamas käin, hoolimata nende poristest käppadest ja suurest soovist hüpata. Aga nad on väärt seda.


Laupäeva varahommik viis meid - mina, Jane (mu korterikaaslane) ja Nihat (tüüp, kes kunagi elas meie korteris) - rongi peale, et Istanbuli sõita. Piletid olid ostetud 2.45 a.m väljuvale rongile. Et aga elu liiga mugavaks ei muutuks, kaotas Nihat teel rongijaama oma pileti ära, mis tähendas seda, et ta pidi kontrolörile pikalt ja laialt seletama, et tal tehniliselt on pilet olemas, aga kuskile kindlasse kohta ära pandud. Ja kuna rongides on kohad kindlaks määratud ja suvalisele istmele istuda ei saa, siis läks kõik hästi. Uut piletit ostma ei pidanud ja rongist välja ka ei visatud.

Jeejee Euroopassee!
Istanbulis sõitsime laevaga üle Bosporuse väina, mis eraldab Euroopat Aasiast, külastasime Grand Bazaari ja tegime aega parajaks, et minna pulma. Türgi pulma. Käisime peigmehe perekonna juures rikkalikul lõunal ja vaatasime, kuidas nad rahumeelselt oma igapäevatoimetustega tegelevad (sest ei tundunud, et nad oleksid valmistumas suureks peoks). Pulma jäime me aga hiljaks poolteist tundi, sest ei arvestanud, et bussisõit võtab tunni.




Nii nad meid piidlesid
Pulma jõudes saime teada, et tseremoonia oli toimunud mõned päevad varem (ja nagu ma veel hiljem teada sain, ei olegi siin kombeks tseremooniat peoga samal päeval pidada) ja hetkel oli käsil noorpaarile kingituste üle andmine. Kui oli meie kord äsja abielusadamasse jõudnuid õnnitleda, teatati läbi mikrofoni kõigile pidulistele (keda oli üle 50) meie rahvus. Mistõttu suuremal osal pidulistel, kaasa arvatud pruudil, silmad suureks läksid. Hetkeline ärevus õnneks vaibus pea ja saime end seada ilma suuremate vahejuhtumisteta taha nurka istuma. Rahu ja vaikust oli vaid hetkeks, sest juba "ründasidki" meid 4-10 aastased jõmpsikad, kelle ainuke inglise keelne lause oli "vats ja na?" (võhikutele, kes ei räägi sellist inglise keelt, võin tõlkida - "mis su nimi on?"), mis loomulikult ei takistanud nendega vestlusi maha pidamast. Ja veel rohkem ekstaasi läksid nad siis, kui võtsin oma kaamera välja. Üleüldse olid nad meist väga vaimustunud ja arvan, et me olime esimesed välismaalased (pealegi veel n-ö värviliste silmadega), keda nad nii lähedalt näha ja katsuda said.


Osalemas tavapärases - rahvustantsude tantsimises

Pühapäeval oli aga kange soov uuesti grand bazaarile tagasi minna, et uusi hilpe endale muretseda. Kahjuks jõudsime linna liiga hilja ja turg oli juba suuremas osas suletud. Üle pika aja tuletati mulle uuesti meelde, et 3 nädalat tavla mängimise štaazi ei ole sama, mis 15 aastat. Ehk toodi tagasi kahe jalaga maa peale. Rong tagasi ülikoolilinna jõudis aga 5 esmaspäeva varahommikul ja nii tatsasidki pulmakülalised läbisegi hiliste pidutsejatega mööda Eskişehiri tänavaid koju.

Friday 15 October 2010

10.10.10 ehk päev, mis alatiseks meelde jääb

Pühapäeva hommikul helises äratuskell üheksa paiku, mis minusugusele unekotile parajat väljakutset valmistab. Olime eelnevalt prantslase Quentiniga kokku leppinud, et lähme hääletame sinna kohta, kus erasmuslased eelmine nädalavahetus käisid 15 liiri (120.-) per capita eest. 

 

Yazılıkaya asub umbes 80 km lõunas, seega piisavalt lähedal, et pöidlaküüdi harrastajad oma lemmikhobi abiga sinna jõuaks. Õnneks oskab Quentin rohkem seda kalkunite keelt.. khm.. täpsustus, tema oskab midagigi ja ma ei oska. Pidime selleks tervelt 5 minutit tee ääres seisma, mis siinses riigis on liiga palju, et neljarattalise liikuri peale saada. Meie teed aga läksid ükshetk autojuhi omast eraldi, seega vahetasime transporti – võrdlemisi mugav täis suitsetatud „pirukas“ tallatakso vastu. Kõndisime ca 500m, et leida parem asukoht. Kohaliku küla kurdid (omariiklusteta rahvas, keda laialdaselt leiab ka Türgis, mitte vaegkuuljad) tundsid huvi põneva välimusega välismaalaste vastu ja kutsusid meid çayd jooma. Natuke aega segadust, käte-jalgadega seletamist ja ootamist, sest üks härradest pidi traktori ära viima ja siismeid uuesti üles korjama. Kui traktorist oli silmist kadunud, tuli aga järgmine mees, kes tungivalt soovitas meil autosse istuda, et minna sööma. Kurdid olid valmistanud kartuleid, riisi ja salatit. Rändajatele maitses toit imehää, eriti kui sinna kõrvale käis ka võrratu tee ja kohalikud, kes olid väga ärevil uustulnukatest. Kui kõhud olid täis saanud, tuli sigaret valmis keerata ja suitsetada, see kehtis ka meile – keelduda oleks olnud äärmine solvang. Järgnes pildistamise voor. Arvan, et viimane kui üks laua taga istunud kohalik (neid oli vist kokku 6) tegi oma telefoniga meist keskeltläbi 5 klõpsu (liialdamata). Lisaks kingiti mulle ka sall – kurdistani mustriga. Tahtsime ka fotojäädvustusi, kuid kahjuks aeg hakkas peale sundima ja abivalmis autojuht (kes oli „juhuslikult“ see sama traktorist) kärsituks muutuma. Pildid sellest kohast on olemas, need on talletatud minu mälukettale kahe kõrva vahel. Esimene kokkupuude kurdidega (kus nad minu maja ees karjusid) asendus tunduvalt positiivsemaga.

 

Traktori peal istuval tüdrukul on kaelas äsja kingiks saadud sall

Sõitsime u 500 m. Härra lubas juba järgmisel nädalavahetusel meid ringreisile lähedalasuvatesse vaatamisväärsustesse viia, kuid hetkel olid tal teised tegemised. Nii olime taas tee ääres, näpp püsti. Kaarti ränduritel ei olnud ja ettekujutus, kus võiks asuda lähim linn/ küla/asustus/miski, mis meenutaks asustust ja milline võiks olla kõige parem tee sihtpunktini, puudus. Autosid just eriti palju mööda ei vohanud, õigupoolest polnud neid üldse näha. Tegemist oli kõrvalisema teega. Aga õnneks – üsna pea – tuli traktor, mille peale ka tandem eestlanna-prantslane rõõmsalt said. Sihtpunktini ~23 km. Vanakooli adra peale istudes läksid naeratud paratamatult kõrvuni, sest kõik eelnev ja hetkel toimunu tundus liiga jabur. Vaikselt loksudes sõitsime maksimaalselt 10 km, siis tuli aga härral põlla peale keerata ja tööd tegema asuda. Rõõmsad oma huvitava hääletuskogemuse ja uskumatu söömaaja üle, hakkasid kaks vanderselli edasi tatsama. Ja kõndisid, nii tunnikese. Meelt vaikselt heitma hakates tuli eikusagilt meie rõõmuks välja auto, mis isegi õiges suunas liikus. Jalavaeva vähendati u 10 km jagu. Ja siis tuli jälle kand-ja-varvas tehnikat harrastama hakata. Pooleteise tunnise jalutuskäigu järel olime jõudnud sihtmärgini. Jee!

 

Quentinile meenutas see juustu

 Koht oli tõesti kaunis ja ainsate hingelistena ei pidanud kellestki sõltuma. Olime veetnud 1.5 h kaljudel, ronides üles ja alla ja nähes aina kauneimaid kohti. Las pildid illustreerivad seda, mis me oma silmaga nägime, sest kivisid kirjeldada ei ole just my cup of tea. Yazılıkayas kohatud mees, kes meile ka kaardi pihku pistis, pakkus VIST küüti lähedalasuvasse (~20 km) suuremasse linna. Kui me kuue paiku huvi tahtsime üles näidata eelnevalt saadud pakkumise vastu, siis oli abivalmis härra juba autole hääled sisse pannud ja minema kihutanud. Päike hakkas looja minema ja lähiümbruses ei paistnud olevat just palju liiklust. Tuli kaarti süveneda, et leida lühim tee suurema maanteeni. Tuldud teed tagasi otsustasime mitte minna, sest pidime liiga palju jalutama. Ilmselgelt otsustasime lühima tee kasuks ja olles u 700 m kõndinud nägime autot, mis teises suunas läks. Murphy seadused tõestasid taas oma paikapidavust.

 

 Niisiis ootas meid ees 6-8 km jalutuskäik, kahjuks mitte näoga päikeseloojangu poole. Meel oli enamvähem helde ja kõrv valmis haarama igasugu helisid, mis vähegi meenutamaks läheneva ratastega sõidumasina häält. Ei hoolinud suunast, pea et liiklust oleks. Saanuks ju ka teises suunas eesmärgini (suurema teeni).  Saatusel on omad plaanid ja antud teel ühtegi hingelist ei liikunud välja arvatud kaks hullu turisti. Nii jõudsime ka „suurema“ teeni, mis pimeduses üsna tühi ja samavõrd mahajäetud tundus (kell oli umbes 7.15, igasugune päevavalgus kadunud, alles vaid kuu, tähed ja pilkane pimedus). Tegelikult töötasid vilkalt veel traktorid, kes ka lõpuks avastama hakkasid, et on liiga külm ja pime  –  normaalsed inimesed on sellel ajal juba kodus. 

 

In the middle of nowhere, next to nothing

 

Suutsime ka ühe õige valiku teha (üle pika aja), nimelt mitte minna seda „suurt“ teed mööda. Ootasime ristmikul, kui nägime langevat tähte, mis kattis pea terve taeva. Ilmselgelt soovisin, et saaksime varsti auto peale ja Eskişehiri. Väljas oli külm, kõle ja pime, asukohaks ikka veel in the middle of nowhere, next to nothing. Otsustasime minna küla keskuse poole, et vähegi inimesi näha ja neile oma muret kurta, kuid nägime lähenemas autosid (jah, nii ta on – kui tuleb, siis ikka nagu paisu tagant), seega jäime ristmikule. Kahjuks keerasid aga kõik liikuvad sõidukid – traktor, kaubik, ATV – külavahele. Meie sära silmis hakkas tuhmuma. Lisaks hakkas kaduma ka kuu, muutudes üha väiksemaks ja väiksemaks kuni lõpuks ära kadus– mulle kui eesti neiule oli selline vaatepilt esmakordne. Lootuse nime kandev küünal, mis paremalt aegadel eredalt leegib, põles antud hetkel väga hädiselt.

 

Sammud külapoole.. jõudes natuke kõndida, märkame, et auto, millest olime just möödunud, pani hääled sisse ja padavai täpselt mööda seda teed, mis meile vajalik oleks olnud. 75 m jäi meil puudu. Aga ei, see oleks ju liiga lihtne olnud. Külavahel oli liiklust – juba tuli järgmine auto, mis nagu meie mõnituseks enne meid suvaliste majade vahele keeras. Ja natuke veel edasi kõndides märkame järgmist autot, mis taaskord meie kiuste seljatagant vaikselt minema läks. Jõuame väljakule – ümberringi kohvikud, kus mehed teed joovad. Saime kutse ühte vaiksesse kohvikusse teed jooma. Külmast kanged ja kõndimisest väsinud, võtsime kutse meelsasti vastu. Kohvikus oli veel 5 inimest peale meie.


5 minutit hiljem. Sama koht. Kohvik rahvast täis (tundus, et kulutulena oli levinud jutt, et külas on turistid/võõrad/külalised, sest rahvast järjest vooris juurde). Tiina ja Quentin leidnud endale võimaluse täna Eskişehiri saada, juba tunni pärast on minek. Rahulolu ja kõrvuni naeratus.

Veel 2 minutit hiljem. Lähme lõpp-punktina Istanbuli läbi Eskişehiri mineva seltskonna autoga kellegi koju. Auto, kusjuures, on see sama kaubik, mis enne meist mööda sõitis. Sisenedes näen tagapingil püsse ja armatuuri peal padruneid, auto ise on toonklaasidega. Segadus hinges hoiab kõik meeled ärksana. Hetk tagasi olnud õnnis tunne asendub ärevusega, millel üritan mitte välja paista lasta. Jõuame kusagile hoovi, kus näeme enne meid vältida üritanud autot. Lähme tuppa sisse. Istume laua taha, kus meile kohe ka söök ette tõstetakse. Liha ja riis ja salat. (Quentin on vege, tema jättis lihasöömise vahele). Tuppa astub härra, kelle püksid on verised, üpris kõhedaks tegev. Kurdide käest saadud sall neile aga ei meeldinud ja nii peidan salli meeletu kiirusega vähemnähtavasse kohta. Ilmselgelt sellele perekonnale kurdid ei meeldi. Ja kui enne oli toas 2 inimest lisaks meile, siis nüüd on tuba rahvast täis ja lärmi taaskord rohkem kui keskmisel eesti laadal.

 

Hetk hiljem toimub selginemise, sest igale asjale on põhjendus: liha, mida sõin, oli jäneseliha, kusjuures haavikuemanda elupäevad olid mõned tunnid tagasi lõppenud. Niisiis olime sattunud jahimeeste seltskonda. Tänane saak oli hea olnud ja meel oli kohalikel üleolev. Aga kikk-kõrv maitses oivaliselt, eriti arvestades kõnnitud kilomeetreid (arvan, et neid oli tublisti üle 20)

 

Söögid söödud, tee joodud, oli aeg teele asuda. Ka varem tuttav ATV tõsteti kaubikusse. Lisaks sellele mahtus kuuekohalisesse WV Transporterisse ka 9 inimest ja üks jahikoer ja tubli hulk shotgune, mis nüüdseks minu jaoks uue tähenduse on omandanud. Mitte uskudes fakti, et me tõepoolest täna kodulinna tagasi jõuame, tundus kõik eelnev lihtsalt liiga sürreaalne olevat, et see meiega võiks juhtuda. Vaikselt liikudes asustusse, otsustasin ka oma korterikaaslastele sõnumi teel teada anda, et minuga on kõik korras ja elusatervena liigun Eskişehiri. Ja just hetkel kui kirjutasin (ja siinkohal ma tõesti ei liialda) Not to worry, kostus 5-6 kõrvulukustavat lasku shotgunist. Otse lahtisest autoaknast välja pilkasesse pimedusse. Sõnum sai kiirelt täienduse at least I hope so. Ka meile pakuti võimalust kaheraudne taas kuumaks ajada, kuid niigi puperdav süda poleks arvatavasti seda üle elanud.

 

Järgmine stopp oli u 30 km Eskist. Kaks autos olnud härrat hüppasid maha ja tormasid kuhugi poole. 5 minuti pärast olid nad tagasi ja kui algul me päris täpselt peatuse mõttest aru ei saanud, siis nüüd anti meile õlled toonil, millest keelduda ei julgenud (eriti teades, mis tapariistad meestel autos on) ja öeldi na zdrowie. Ja õlu oli tõesti see, mis pika ja väsitava päeva ilusasti lõpetas. Kirss tordi peal. Õnnelikult me koju jõudsime ja pikk ja uskumatult sürr päev oli seljataga. 

 

Ahjaa.. tripi eelarve kahe peale kokku oli 3 liiri (24.-) (1 liir pudeli vee peale ja 1 liir näkku hommikusöögi peale Mundos)

Monday 11 October 2010

Ühe nädala kokkuvõte

Neljas oktoober tuli koos koristamisega. Naabritelt laenatud tolmuimeja tegi küll kõva lärmi oma pisikese olemise kohta, kuid töö sai tehtud. Köök sai puhtaks nühitud ja korter parema väljanägemise. Aitäh Internetivabale pühapäevale! (Ärge saage valesti aru – netiühendus puudus vaid meil, mitte kõikjal)

miite just kõige õnnestunum pilt esmaspäeviti toimuvast hullusest
            Esmaspäeva pärastlõunal hakkas loeng – basic photography. Tõesti, kuulan siin aineid seinast seina aga siiamaani tunduvad kõik väga huvitavad olevat. Pidin kahjuks varem ära minema, sest tunne, nagu okas oleks kurgus, ei lasknud normaalselt hingata ja ajas kopse välja köhima. Üritasin küll rahuneda ja loengusse tagasi minna, kuid niipea kui uksele uuesti lähemale jõudsin, hakkas kurgus jälle kriipima ja olemine muutus taas pea väljakannatamatuks. Kui paus tuli, võtsin oma asjad, rääkisin õppejõule oma olukorrast ja läksin koju. Või noh, tegelikult koju ma ei jõudnud. Sammud seadsin hoopis tänavale, kus toimus iga-esmaspäevane-bazaar. Uulitsa olid vallutanud kaupmehed, kes müüsid värskeid saadusi ja neid oli rohkem kui silm seletada jõudis ehk oma toiduaineid kõige rohkem reklaamivaid juba-kähedaks-karjutud-häälega müügimehi jagus tervelt – usun, et – kahe kilomeetri peale. Saadaval oli nii porgandeid (4.- kilo), viinamarju(14.- kuni 20.-), nektariine (20.-),  suvikõrvitsat, baklazaane, šampinjone (28.-), tomatit, arbuusi, tšillit jne kõik olid värsked ja maruodavad! Põhimõtteliselt võib nädala toiduvaru bazaarilt osta ja söönuks saavad ka sinu sõbrad. Ja jääb veel järgmisesse nädalasse ka. Ja kuna Quentin ostis hullunult rohkem sööki kokku, siis oli tema kord kokata – minu kord veel tuleb, mañana.
Esmaspäevad meile tegelikult meeldivad, sest siis saab Cafe del Mundost tasuta õlle ja nii näebki suurt osa erasmuslastest ühe laua taga istuvat.

Nädala teine kooline päev hõlmas endas esmalt inglise keelt – aine nimetuseks Advanced English I – õppejõud oli asjalik ja vabalt õpetatavat keelt, seega on tunnis meeldiv viibida ja kasutatavad tekstid on põnevad – peab isegi hetkeks süvenema. Samas negatiivne on see, et ühele peatükile keskendutakse nii 2-3x harjutust kauem, sest ülejäänud klassi tase on niivõrd palju madalam. Huvitav on ka fakt, et olen ainus naisolevus klassiruumis. Õnneks pole see siiani veel ühtegi kohatut märkust/tegevust kaasa toonud. Või noh, märkustest ma ei saa lihtsalt aru, seda parem mulle :) Ja kui inglise keel kahe tunni asemel vaid üks tund kestis, tuli vaid tunnikese järgmist loengut oodata, selleks oli Reading & speaking in English, mis kahjuks taaskord õppejõu ilmumata jätmise tõttu ära jäi. Selle asemel mängisime aga lauajalkat, mis – tundub, et – leidub igas faculties. Kohalike mängustiili ei kannata kriitikat – nad n-ö spinnivad ja seepärast ei ole nendega väga huvitav mängida, lisaks on laud ühele poolele veits kaldu. Aga mäng ise maksab 1 liir (8.-)  

Tagasi linna keskusesse jõudnult (sest meie koolihoone asub linnasüdamest 5 km väljas), ruttasime Jüriga politseisse elamislubade järgi (oleme maksnud nende eest 138 liiri = 69  eurot =1104 krooni). Ma poleks äärepealt oma luba kätte saanudki, sest pass oli kodus, kuid õnneks tore ametnik oli vastutulelik ja vist tahtis, et ma järgmine päev tagasi läheks, et bürokraatia saaks korralikult vormistatud. Ega me täpselt aru ei saanud, mis ta öelda tahtis, sest politsei n-ö välissuhete osakonna töötajad ei ole inglise keelega sina peal ja mina ei oska türgi keelt. Politsei ja peakampuses toimuva loengu vahemaa on jalgsi umbes 30 min. Tartus sisse harjutud akadeemilise veerandtunni tagajärg on see, et olen juba mitmesse loengusse 5-15 min hiljaks jäänud, erandiks polnud ka Culture & tourism in Turkey. Minu heameeleks pole ma valikuga võssa pannud – loeng tundub olevat asjalik.

Nädala selgroo murdjaks pole mitte koolipingi nühkimine vaid vabadus (kolmapäevad on uued reeded). Õnneks helistas Priit, kel oli vaja politseisse minna, seega vedasin oma laisa tagumiku Priiduga kaasa, et vajalikud asjad korda ajada. Minu pettumuseks oleksin võinud tegelikult paberi täitmata jätta ja miskit poleks juhtunud. Arvan, et keegi enam seda lehte näha ei taha, kuid ametnikul oli see-eest hea meel, et kohale ilmusin ja toimingud reeglipäraselt ära tegin.

 Kuna väljas on tõeliselt külmaks läinud ja lubatakse ka 1000 a külmimat talve, siis läksin endale soojemaid riideid otsima – Esparki (see, kus tuleb läbi turvaväravate minna). Otse Esparkist seadsin sammud Quentini poole, kes oli suurel hulgal toitu valmistamas. Prantsuse poiss oskab tõesti väga hästi kokata ja mul ei ole midagi selle vastu, kui maitseelamused on teistsugused, kui harjunud olen.

Õhtul toimus järjekordne Erasmuse pidu. Miks ma jälle sinna läksin?? Hea küsimus, tahaks isegi vastust teada. Igatahes seltskond mina-Quentin-Radu (rumeenlane, kes on hispaania keele seebikate abil selgeks õppinud) „avastasime“ pärast esimest kohaloldud minutit, et pidu pole me jaoks ja otsustasime Cafe del Mundosse minna. Jõime kokteile – Radu külma shokolaadi, mina banaani oma ja prantslane Sahlepit – magus piimaga tehtud vaht. Koduteel tuli palju häid mõtteid ja otsustasime vaatama minna, kui palju on erasmuse peol rahvast ja mis konditsioonis nad on (pidu reklaamiti lausega „We hope that the first week of your university life in Eskişehir was amazing for you and we know that you want to get rid of your tireness by drinking, dancing“). Pidu oli täpselt selline nagu lubatud ja kõige rohkem tantsu tegid ja jooki nautisid korraldajad ise.

Tants ja tavla  
Neljapäeval, pärast kooli, helises kodus uksekell. Lasin soovija alt sisse ja mõne hetke pärast oli neljanda korruse korteri ukse taga noormees, kel oli rohkem asju kui mul sissekolides. Kahtlesin, kas äkki on uustulnuk sattunud vale ukse taha, kuid Huseyin unustas mulle mainida, et tema endine korterikaaslane tuleb linna oma diplomit kätte saama. Nihat saabus äsja Hollandist ja hüppas päevaks Eskist läbi, et paberid korda ajada ja vana sõpra näha. Õhtu saabudes mängisime taas Tavlat. Kuigi noorsand oli enne öelnud, et meiega on igav mängida (teame ju seda mängu alles 2-4 nädalat), suutis ta mulle siiski väga tugevalt kaotada ja pidi vaikselt oma sõnu sööma hakkama. Et mängu põnevamaks teha, tuli panustada, mis lõppes sellega, et kogu ülejäänud õhtu veetis härra ilma särgita. Mina pidin korteris ringi kalpsama särgi, seeliku ja erinevat värvi sokkidega, lisaks pidin võtma kolm imepisikest shoti õlut, kuid Nihat pidi nõud pesema, mis talle kohe üldse ei sobinud. Igatahes õhtu venis pikale ja Janel ja Huseyinil oli tore vaadata, kuidas mina kui rookie vanale kalale peavalu valmistan. Nihat otsustas endisesse kodulinna laupäevani õhtuni jääda, et mulle tõestada, et tema on tavlakunn.

Minu kohalikud kutsikad, keda on kokku 4  ja keda ma aeg-ajalt vaatamas käin
Reede algas kõnega Priidult, nimelt pidin 8.30 bussi peale minema, mitte selle asemel voodis hambad laiali külge keerama. Üks kiire ärkamine ja kui Tiina astus juba 9.10 koolimaja uksest sisse(buss sõidab umbes 20 min), olid tunnid juba alanud. Aineks Aerodrome simulation ja tasemeks kõrge. Ainumas erialane loeng, mida võtta oli võimalik, see tähendab aga, et seal tuleb kindlalt kohal olla ja hilinemine pole aktsepteeritav. Seega sain ühelt õppejõult pragada (kokku on neid selles aines 5). Andsin oma parima ja üllatasin oma tublidusega sedasama härrat, kes kokkuvõttes minuga väga rahule jäi.

Mina ja Nihat
Laupäeva tipphetk oli see, kui Nihat mulle tantsima pidi. Noormees suutis taaskord kaotada ja seekordseks panuseks oli tantsimine. Tahtsin küll looks valida It’s raining man, kuid tants toimus hoopis I love dance! (Alors on danse) järgi ja nüüdsest ei saa ma seda lugu enam tõsiselt kuulata - mälupilti kerkib üksi keset tuba veidraid liigutusi tegev endast väga heal arvamusel olnud tüüp. Seda ei suuda ta mulle andestada, seega on tal plaanis järgmine nädalavahetus tagasi Eskişehiri tulla, et mulle koht kätte näidata. Loomulikult on mul kavas talle raske nädal valmistada ja igal võimalikul ja vähem võimalikul hetkel talle vähemalt laupäevast vahejuhtumit meenutada. Tean küll, et omad vitsad peksavad, kuid antud hetkel on see liiga magus, et lasta lihtsalt niisama homset oodata. Eriti seepärast, et Nihat ei saa hakkama kaotusega niisamuti kui mina ei oska võita (st seda mitte nina alla hõõruda).

Monday 4 October 2010

Mõnda


Kolmapäeval läksime Jüriga Erasmuse peole. Pidu toimus Glows. See on küll armas, et korraldajad teevad meile pidusid, kuid kahjuks pole nad vist aru saanud, et ööklubis on väga raske inimestega tutvuda ja mõtestatud vestlust pidada. Seega pidasime targemaks minna kuskile mujale (mina, Jüri, hispaanlased ja prantslane), selleks teiseks kohaks oli Cafe del Mundo, mis oma hubase õhkkonnaga on meile juba varem sümpaatiat valmistanud. Maailma kohvikus on nii, et igal nädalapäeval on eri maa õhtu. Kui esmaspäeval oli Uus-Meremaa õhtu, siis kolmapäeval Hispaania õhtu, nii et sõbrad hispaanlased tahtsid väga sangriat jooma minna. Õhtu oli olnud edukas ja sangria kohvikus juba otsakorral. Ega nad väga meile valmistada ei tahtnud, kuid pärast baarmeni veenmist hurmava hispaanlanna poolt, oli ta nõus meile kokteile kokku segama. 

            Edasi läks meie pidu Up’n downi, kuhu siinsed korralikumad peod ikka lõpuks suunduvad. Välisüliõpilased saavad ka üldjuhul tasuta sisse. Tantsukingad pilli ei tahtnud lüüa, jäin n-ö restorani/kohviku poolele põnevate inimestega juttu rääkima. Ja märkamatult saigi kell 3. See tähendas meile (mulle ja Jürile), et on aeg samm kodupoole seadma hakata, sest juba kahe tunni pärast oli vaja olla ülikooli ees, et bussiga Istanbuli sõita. Kui te arvate, et pidu läks kogemata nii pikale, siis te eksite ja ei tea mind vist piisavalt hästi. Kodus käisin kiirelt duši all, vahetasin riided ja asusin taas teele. Kõndides peakampuse poole nägin tuttavaid peolisi, kes kodupoole taarusid. 

Lennukidlennukidlennukid

            Hommikul kell 5 on vaja bussile minna seepärast, et tsiviillennunduse osakond organiseeris osadele tudengitele külastuse Airex fairile. See on iga kahe aasta järel toimuv suur lennunduslaat. Suurim ja oodatuim, kuid eelkõige siiski suurim tõmbenumber oli uus Airbus A380. Business-jetid ja õppelennukid, reisilennukid, kopterid – kõik olid esindatud. Enamikku sai oma silmaga näha ja näppimas käia, sees istuda ja vähestel õhusõidukitel ka piloodina end tunda. Kuid ka see pole veel kõik! Kuna tegemist on sellise Teeviit-ainult-et-ärimeestele üritusega (sest põhimõtteliselt võib saada sealt kõik kontaktid, et lennufirma püsti panna – alates mehhaanikutest, ground handlingu, söögi, piloodi ja stjuuard(ess)ini) jagasid enamik boksid kõikeparemat lennundusega suuremal ja vähemal määral kokkupuutuvat nänni. Maksime kogu selle lõbu eest 10 liiri ja saime ka hommiku-, lõuna- ja õhtusööki.
Päeva staar.. ilmselgelt oodati teda (A380), sest aiatagune oli paksult lennukooli rahvast täis, kes meeleheitlikult üritasid hiiglasest läbi võre tabavat kaadrit saada.
            Tagasi Eskisse sõites mängisime kaarte, õpetasime kohalikele eesti keelt ja nautisime meeldivat bussisõitu.  :)

            Reede hommik algas aerodroomi simulatsiooniga. 360-kraadine vaade lennujaamale. See oli tutvustav tund, nii et kuulasime raadiosidet ja vaatasime, kuidas lennujuhi töö toimib. Nii et tuleb välja, et reeded mul siiski vabad ei ole. Aga selle nimel tasub isegi koolis käia :D

Õhtul oli taaskord Erasmuse kokkusaamine. Seekord oli kavas õhtusöök (grill-liha ja külm-laud) ja pärast pidu meile eraldi kinni pandud klubis. Lauad olid lookas ja kõhud said täis. Väljas lehkas sõnniku järele ja nagu Priit ütles, tuli lausa koduigatsus peale :P. Ei saa aru, miks meeldib siinsetele korraldajatele klubides pidusid teha.. Igatahes olime natuke aega klubis ja läksime Mundosse ja siis Upndowni. Tundub, et teekond on selge ja illegaard-möku-zavood ring on asendunud mingisuvalineklubikuseioleüldsegihea-mundo-upndown :D KUID Tartu ring on igatahes etem.Oeh.

Laupäeva lõuna oli linnas asjatamiseks sobilik.Õhtul sain Quentiniga (see prantslane, kellega kommenteerisime n-ö kitarristi) kokku , otsisime linnas sobivat kohta, kus meeldivalt aega veeta nii, et rääkida ka saaks. Leidsime koha, mis tundus hubane olevat, mängisime lauamängu tavla (inglise keeles backgammon), mis siinmail on suurim ajaveetmisvorm.Täringud veeresid hästi ja Tiinale temast vastast väga ei olnud.. vaene poiss, oli teine veidi löödud. Ahjaa, tore on see, et kõik pubid ei olegi sellised nagu Eestis.. selles nimelt müüdigi ainult teed, kohvi ja karastusjooke (ja taolisi on siin palju) Ja kui tellitud teed olid joodud, toodi tass kohvi – maja poolt või nii.. :)