Pühapäeva hommikul helises äratuskell üheksa paiku, mis minusugusele unekotile parajat väljakutset valmistab. Olime eelnevalt prantslase Quentiniga kokku leppinud, et lähme hääletame sinna kohta, kus erasmuslased eelmine nädalavahetus käisid 15 liiri (120.-) per capita eest.
Yazılıkaya asub umbes 80 km lõunas, seega piisavalt lähedal, et pöidlaküüdi harrastajad oma lemmikhobi abiga sinna jõuaks. Õnneks oskab Quentin rohkem seda kalkunite keelt.. khm.. täpsustus, tema oskab midagigi ja ma ei oska. Pidime selleks tervelt 5 minutit tee ääres seisma, mis siinses riigis on liiga palju, et neljarattalise liikuri peale saada. Meie teed aga läksid ükshetk autojuhi omast eraldi, seega vahetasime transporti – võrdlemisi mugav täis suitsetatud „pirukas“ tallatakso vastu. Kõndisime ca 500m, et leida parem asukoht. Kohaliku küla kurdid (omariiklusteta rahvas, keda laialdaselt leiab ka Türgis, mitte vaegkuuljad) tundsid huvi põneva välimusega välismaalaste vastu ja kutsusid meid çayd jooma. Natuke aega segadust, käte-jalgadega seletamist ja ootamist, sest üks härradest pidi traktori ära viima ja siismeid uuesti üles korjama. Kui traktorist oli silmist kadunud, tuli aga järgmine mees, kes tungivalt soovitas meil autosse istuda, et minna sööma. Kurdid olid valmistanud kartuleid, riisi ja salatit. Rändajatele maitses toit imehää, eriti kui sinna kõrvale käis ka võrratu tee ja kohalikud, kes olid väga ärevil uustulnukatest. Kui kõhud olid täis saanud, tuli sigaret valmis keerata ja suitsetada, see kehtis ka meile – keelduda oleks olnud äärmine solvang. Järgnes pildistamise voor. Arvan, et viimane kui üks laua taga istunud kohalik (neid oli vist kokku 6) tegi oma telefoniga meist keskeltläbi 5 klõpsu (liialdamata). Lisaks kingiti mulle ka sall – kurdistani mustriga. Tahtsime ka fotojäädvustusi, kuid kahjuks aeg hakkas peale sundima ja abivalmis autojuht (kes oli „juhuslikult“ see sama traktorist) kärsituks muutuma. Pildid sellest kohast on olemas, need on talletatud minu mälukettale kahe kõrva vahel. Esimene kokkupuude kurdidega (kus nad minu maja ees karjusid) asendus tunduvalt positiivsemaga.
Traktori peal istuval tüdrukul on kaelas äsja kingiks saadud sall |
Sõitsime u 500 m. Härra lubas juba järgmisel nädalavahetusel meid ringreisile lähedalasuvatesse vaatamisväärsustesse viia, kuid hetkel olid tal teised tegemised. Nii olime taas tee ääres, näpp püsti. Kaarti ränduritel ei olnud ja ettekujutus, kus võiks asuda lähim linn/ küla/asustus/miski, mis meenutaks asustust ja milline võiks olla kõige parem tee sihtpunktini, puudus. Autosid just eriti palju mööda ei vohanud, õigupoolest polnud neid üldse näha. Tegemist oli kõrvalisema teega. Aga õnneks – üsna pea – tuli traktor, mille peale ka tandem eestlanna-prantslane rõõmsalt said. Sihtpunktini ~23 km. Vanakooli adra peale istudes läksid naeratud paratamatult kõrvuni, sest kõik eelnev ja hetkel toimunu tundus liiga jabur. Vaikselt loksudes sõitsime maksimaalselt 10 km, siis tuli aga härral põlla peale keerata ja tööd tegema asuda. Rõõmsad oma huvitava hääletuskogemuse ja uskumatu söömaaja üle, hakkasid kaks vanderselli edasi tatsama. Ja kõndisid, nii tunnikese. Meelt vaikselt heitma hakates tuli eikusagilt meie rõõmuks välja auto, mis isegi õiges suunas liikus. Jalavaeva vähendati u 10 km jagu. Ja siis tuli jälle kand-ja-varvas tehnikat harrastama hakata. Pooleteise tunnise jalutuskäigu järel olime jõudnud sihtmärgini. Jee!
Quentinile meenutas see juustu |
Koht oli tõesti kaunis ja ainsate hingelistena ei pidanud kellestki sõltuma. Olime veetnud 1.5 h kaljudel, ronides üles ja alla ja nähes aina kauneimaid kohti. Las pildid illustreerivad seda, mis me oma silmaga nägime, sest kivisid kirjeldada ei ole just my cup of tea. Yazılıkayas kohatud mees, kes meile ka kaardi pihku pistis, pakkus VIST küüti lähedalasuvasse (~20 km) suuremasse linna. Kui me kuue paiku huvi tahtsime üles näidata eelnevalt saadud pakkumise vastu, siis oli abivalmis härra juba autole hääled sisse pannud ja minema kihutanud. Päike hakkas looja minema ja lähiümbruses ei paistnud olevat just palju liiklust. Tuli kaarti süveneda, et leida lühim tee suurema maanteeni. Tuldud teed tagasi otsustasime mitte minna, sest pidime liiga palju jalutama. Ilmselgelt otsustasime lühima tee kasuks ja olles u 700 m kõndinud nägime autot, mis teises suunas läks. Murphy seadused tõestasid taas oma paikapidavust.
Niisiis ootas meid ees 6-8 km jalutuskäik, kahjuks mitte näoga päikeseloojangu poole. Meel oli enamvähem helde ja kõrv valmis haarama igasugu helisid, mis vähegi meenutamaks läheneva ratastega sõidumasina häält. Ei hoolinud suunast, pea et liiklust oleks. Saanuks ju ka teises suunas eesmärgini (suurema teeni). Saatusel on omad plaanid ja antud teel ühtegi hingelist ei liikunud välja arvatud kaks hullu turisti. Nii jõudsime ka „suurema“ teeni, mis pimeduses üsna tühi ja samavõrd mahajäetud tundus (kell oli umbes 7.15, igasugune päevavalgus kadunud, alles vaid kuu, tähed ja pilkane pimedus). Tegelikult töötasid vilkalt veel traktorid, kes ka lõpuks avastama hakkasid, et on liiga külm ja pime – normaalsed inimesed on sellel ajal juba kodus.
In the middle of nowhere, next to nothing
Suutsime ka ühe õige valiku teha (üle pika aja), nimelt mitte minna seda „suurt“ teed mööda. Ootasime ristmikul, kui nägime langevat tähte, mis kattis pea terve taeva. Ilmselgelt soovisin, et saaksime varsti auto peale ja Eskişehiri. Väljas oli külm, kõle ja pime, asukohaks ikka veel in the middle of nowhere, next to nothing. Otsustasime minna küla keskuse poole, et vähegi inimesi näha ja neile oma muret kurta, kuid nägime lähenemas autosid (jah, nii ta on – kui tuleb, siis ikka nagu paisu tagant), seega jäime ristmikule. Kahjuks keerasid aga kõik liikuvad sõidukid – traktor, kaubik, ATV – külavahele. Meie sära silmis hakkas tuhmuma. Lisaks hakkas kaduma ka kuu, muutudes üha väiksemaks ja väiksemaks kuni lõpuks ära kadus– mulle kui eesti neiule oli selline vaatepilt esmakordne. Lootuse nime kandev küünal, mis paremalt aegadel eredalt leegib, põles antud hetkel väga hädiselt.
Sammud külapoole.. jõudes natuke kõndida, märkame, et auto, millest olime just möödunud, pani hääled sisse ja padavai täpselt mööda seda teed, mis meile vajalik oleks olnud. 75 m jäi meil puudu. Aga ei, see oleks ju liiga lihtne olnud. Külavahel oli liiklust – juba tuli järgmine auto, mis nagu meie mõnituseks enne meid suvaliste majade vahele keeras. Ja natuke veel edasi kõndides märkame järgmist autot, mis taaskord meie kiuste seljatagant vaikselt minema läks. Jõuame väljakule – ümberringi kohvikud, kus mehed teed joovad. Saime kutse ühte vaiksesse kohvikusse teed jooma. Külmast kanged ja kõndimisest väsinud, võtsime kutse meelsasti vastu. Kohvikus oli veel 5 inimest peale meie.
5 minutit hiljem. Sama koht. Kohvik rahvast täis (tundus, et kulutulena oli levinud jutt, et külas on turistid/võõrad/külalised, sest rahvast järjest vooris juurde). Tiina ja Quentin leidnud endale võimaluse täna Eskişehiri saada, juba tunni pärast on minek. Rahulolu ja kõrvuni naeratus.
Veel 2 minutit hiljem. Lähme lõpp-punktina Istanbuli läbi Eskişehiri mineva seltskonna autoga kellegi koju. Auto, kusjuures, on see sama kaubik, mis enne meist mööda sõitis. Sisenedes näen tagapingil püsse ja armatuuri peal padruneid, auto ise on toonklaasidega. Segadus hinges hoiab kõik meeled ärksana. Hetk tagasi olnud õnnis tunne asendub ärevusega, millel üritan mitte välja paista lasta. Jõuame kusagile hoovi, kus näeme enne meid vältida üritanud autot. Lähme tuppa sisse. Istume laua taha, kus meile kohe ka söök ette tõstetakse. Liha ja riis ja salat. (Quentin on vege, tema jättis lihasöömise vahele). Tuppa astub härra, kelle püksid on verised, üpris kõhedaks tegev. Kurdide käest saadud sall neile aga ei meeldinud ja nii peidan salli meeletu kiirusega vähemnähtavasse kohta. Ilmselgelt sellele perekonnale kurdid ei meeldi. Ja kui enne oli toas 2 inimest lisaks meile, siis nüüd on tuba rahvast täis ja lärmi taaskord rohkem kui keskmisel eesti laadal.
No comments:
Post a Comment