Esmaspäeviti toimuvad võrratud pazarid

kust ei puudu ka teejoomised

ja kus kaubeldakse kõikse hea ja paremaga.

Minu kutsikad koos võrratu kohviku omanikuga

Avastasin enda jaoks koha, kus aeg peatub. Üks huvitav kohvik, kus muusikaks on enamjaolt jazz ja õhkkond meeletult hubane. Seinad on täis erinevaid detaile, nii et alati, kui seal käin, leian üha enam põnevaid dekoratsioonielemente. Ja nagu kirss tordi peal, elab minu kõigelemmikuma kohviku tagahoovis üks koeraema, kel on neljakuused kutsikad, tükki 4. "My puppies" nagu ma igakord elavalt kirjeldan, kui kellegagi sealt koos mööda lähen. Ja aeg-ajalt ka vaatamas käin, hoolimata nende poristest käppadest ja suurest soovist hüpata. Aga nad on väärt seda.


Laupäeva varahommik viis meid - mina, Jane (mu korterikaaslane) ja Nihat (tüüp, kes kunagi elas meie korteris) - rongi peale, et Istanbuli sõita. Piletid olid ostetud 2.45 a.m väljuvale rongile. Et aga elu liiga mugavaks ei muutuks, kaotas Nihat teel rongijaama oma pileti ära, mis tähendas seda, et ta pidi kontrolörile pikalt ja laialt seletama, et tal tehniliselt on pilet olemas, aga kuskile kindlasse kohta ära pandud. Ja kuna rongides on kohad kindlaks määratud ja suvalisele istmele istuda ei saa, siis läks kõik hästi. Uut piletit ostma ei pidanud ja rongist välja ka ei visatud.

Jeejee Euroopassee!

Istanbulis sõitsime laevaga üle Bosporuse väina, mis eraldab Euroopat Aasiast, külastasime Grand Bazaari ja tegime aega parajaks, et minna pulma. Türgi pulma. Käisime peigmehe perekonna juures rikkalikul lõunal ja vaatasime, kuidas nad rahumeelselt oma igapäevatoimetustega tegelevad (sest ei tundunud, et nad oleksid valmistumas suureks peoks). Pulma jäime me aga hiljaks poolteist tundi, sest ei arvestanud, et bussisõit võtab tunni.

Nii nad meid piidlesid

Pulma jõudes saime teada, et tseremoonia oli toimunud mõned päevad varem (ja nagu ma veel hiljem teada sain, ei olegi siin kombeks tseremooniat peoga samal päeval pidada) ja hetkel oli käsil noorpaarile kingituste üle andmine. Kui oli meie kord äsja abielusadamasse jõudnuid õnnitleda, teatati läbi mikrofoni kõigile pidulistele (keda oli üle 50) meie rahvus. Mistõttu suuremal osal pidulistel, kaasa arvatud pruudil, silmad suureks läksid. Hetkeline ärevus õnneks vaibus pea ja saime end seada ilma suuremate vahejuhtumisteta taha nurka istuma. Rahu ja vaikust oli vaid hetkeks, sest juba "ründasidki" meid 4-10 aastased jõmpsikad, kelle ainuke inglise keelne lause oli "vats ja na?" (võhikutele, kes ei räägi sellist inglise keelt, võin tõlkida - "mis su nimi on?"), mis loomulikult ei takistanud nendega vestlusi maha pidamast. Ja veel rohkem ekstaasi läksid nad siis, kui võtsin oma kaamera välja. Üleüldse olid nad meist väga vaimustunud ja arvan, et me olime esimesed välismaalased (pealegi veel n-ö värviliste silmadega), keda nad nii lähedalt näha ja katsuda said.

Osalemas tavapärases - rahvustantsude tantsimises

Pühapäeval oli aga kange soov uuesti grand bazaarile tagasi minna, et uusi hilpe endale muretseda. Kahjuks jõudsime linna liiga hilja ja turg oli juba suuremas osas suletud. Üle pika aja tuletati mulle uuesti meelde, et 3 nädalat tavla mängimise štaazi ei ole sama, mis 15 aastat. Ehk toodi tagasi kahe jalaga maa peale. Rong tagasi ülikoolilinna jõudis aga 5 esmaspäeva varahommikul ja nii tatsasidki pulmakülalised läbisegi hiliste pidutsejatega mööda Eskişehiri tänavaid koju.