Enne veel kui ma jagan teiega oma võrratut kogemust paradiisis käigust,viin teid kurssi mitte selle vaid eelmise nädalavahetusega.Aeg, mil siin viibin, on piiratud, seega üritan võimalikult tulusalt nädalalõppe ära kasutada. Igatahes, stay tuned!

400 km lõunapool asub kaunis Pamukkale, kuhu plaanisime prantslasega minna. Selleks oli aga vaja telki ja magamiskotti (viimast ei taibanud ma Eestist kaasa võtta, esimest polnud plaaniski). Telgi ja koti saime suomi poika Alexi käest, kes on joonud Viru Valget, ka seda 80kraadist. Alexit iseloomustab rahulikkus, nt kui ta silmi pilgutab, tekib hetkeks tunne, et noormees on püstijalu magama jäänud. Ka tema kogu ülejäänud olek - hääl, mis sobiks ideaalselt lasteraamatuid lugema, sest lapsed uinuksid hetkega, ja liigutused, mis ei ole kunagi äkilised - ei reeda tema tegelikku seiklushimu. 

On the road again

„Ärge rekka peale hääletage“ olid sõnad, mis meile soojade soovitustena kaasa anti. Ja loomulikult, nagu kiuste, oli esimene sõiduvahend pikk ja punane rekka. Autojuhi liigsest tee ja tubaka tarbimisest juba kergelt pruunikad hambad, rõõmus meel, kolmetunnine ööuni, türgi muusika, lipud ja dekoratsioonid, mis autot kaunistasid, moodustasid ühe iselaadi kompoti. Tundus, et võimalusest meiega rohkem aega veeta, ei tahtnud spidomeeter kuidagi ületada 70 pügalat. Aga ega ole imestadagi, kui samal ajal on vaja teed valmistada ja juua, suitsu teha, juttu rääkida ja käte-jalgadega end selgeks teha, ja veel kõige selle juures ka rooli keerata. Lõpuks said läbi ka esimesed 80 km ja just siis, kui hakkasin Quentinile meelde tuletama peale loetud sõnu, peatus me kõrval järgmine omataoline. Taaskord rekka, taaskord punane. Seekordne sohver aga tahtis meiega ilmselgelt veel pikemalt aega veeta, sest kiirus oli tihti ~40 km/h, seda peamiselt oma uue iPhone demonstreerimise pärast. Lisaks tuli ju veel ka üks teejoomise peatus teha, mis venis tunniseks pausiks, sest meie rekkajuht oli juhtumisi kõige jutukam.

Edasipidi otsustasime ignoreerida rekkaid. Eriti punaseid. Ja ei pidanudki palju oma silmi peitma suurte autode eest. Härra –  kes rääkis viit keelt: bulgaaria, türgi, inglise, vene ja prantsuse, lisaks oskas hotellibisnisiga leiba teeniv mees ka sõna „Terviseks!“ – aitas meid 90km edasi. Ja kui rändajate ja autojuhi teed lahku läksid ootas meid juba traktor, mille juht meid lahkesti kabiini kutsus. Pisut kitsas ja ebamugav, kuid 7 km läbimiseks sobiv. Saime abi ka türklaselt, kes juba 14 a Prantsusmaal elanud, ja oma olemuselt väga abivalmis, üritas ta meile kohtasid sebida bussile, mis ka Pamukkale sõitis. Kahjuks puudus meil antud bussisõidu kindlustus ja bussijuht ei tahtnud meid oma vastutusele võtta. Ja pärast çayd või kahte oli aeg taas teele asuda. Klubimuusika ja türgi muusika ja nende kahe segu saatel saimegi Pamukkale. Aknast aga avanes järgmine pilt – mäed Denizli (linn Pamukkale külje all) kõrval joonistusid kui läbi lapse käe, kes hooletult paberist kujundeid rebib ja need seejärel hooletult maastikule laiali loobib. Kusjuures taevast, pilvi ja mägede tippe saab eristada vaid pikalt keskendudes, mis kogu vaatepilti veel maalilisemaks muudab.

Nautisime päikeseloojangut ja hakkasime otsima kohta, kuhu telk üles panna. Leidnud sobiva (ja kauni vaatega) platsi, oli aeg lõket tegema hakata. Elav tuli on hurmav, lõkke peal tehtud sai krõbe ja vaade linnale ja mägedele unustamatu. Nautisime looduse heli ja olime mõtetega kaugel ära (tõenäoliselt olin tagasi Eestis). Rikkusin vaikuse sõnadega: „Tuli on ikka nii lummav!“ ja seda otseloomulikult eesti keeles :)

           

     Öö oli külm aga üleelatav. Enne kui oma telkimiskohast ära läksime, andsime loodusele tagasi selle, mis temalt võtnud olime. Tuha, mis lõkkest järele jäi poetasime puude ja põõsaste alla, kes meile oma oksi põletamiseks olid andnud. Siis jõudis kätte ka aeg minna vaatama Pamukkale võlusid.

          Veetsime pea terve päeva Pamukkale antiiklinna rüpes ja tutvusime põgusalt ajalooga. Tagasiteel saime abi kohalikelt, kes meid Denizli linna südamesse viisid, mis tegelikult abiks polnudki, pigem vastupidi. Et linnast välja saada, pidime kasutama dolmuşt (marsat), milleks kulus 3 liiri. 5 minuti pärast võtsid meid peale 3 noormeest, kes küll nii kaugele ei sõitnud, kuid olid valmis kinni maksma meie marsapiletid.  Kuigi üritasime viisakalt keelduda, jäi nende arvamus ja tahe siiski peale. Dolmuş oli küll täis, kuid mahtusime rõõmsalt külg-külje kõrvale istuma. Meie plaan oli telkida ühe järve ääres, mis marsa lõpp-peatusest u 4 km kaugusele jäi ja marsajuht oli valmis meid sinna ära viima. Alles poolel teel meenus, et meil puudub joogivesi ja kõht vajas ka kinnitamist. Olime äärmiselt ebaviisakad ja palusime marsajuhil meid tagasi sinna linna viia (mitte Denizlisse, vaid järve läheduses asuvasse linna).

                Söögikoht, kuhu läksime, oli tavaline pereäri. Tellisime supi, kuhu kõrvale toodi ka salatitaldrik, kauss tomatitega, hiigelkogus saia ja veel mõnda, ehk tegu oli rikkaliku söömaajaga ja kaks näljast said kõhud kenasti täis ja veepudeli täidetud. Kokku: 4 liiri (32.-). Meel rõõmus ja tahtmist täis, asusime taaskord teele. Seekord siis jalgsi seda ~4 km läbima. Ilmselgelt oli väljas juba pilkane pimedus ja üpris raske oli leida sobivat kohta, kus riidest ja kilest „majake“ püsti panna ja vertikaalasend horisontaalse vastu vahetada. Kulus umbes tunnike, kui leidsime koha, mis enam-vähem sobis ja vaid kuuvalgel ka telgi suuremate raskusteta üles saime.

Politsei hääletamas

                Hommikune äratus oli 7.30 sest oli vaja üle 300 km tagasi hääletada. Esmaspäeva hommikul kell 8.30 sõitis üllatavalt vähe autosid, kuid õnneks polnud meil esimese auto peale saamiga. Pärast seda autot juhtus minu hääletamiskogemuse üks eriskummalisemaid juhtumeid.

                Meie juures peatus politsei, uurides kuhu kaks seljakotirändurit minna tahavad ja kust nad tulevad. Olles selgeks teinud neile oma soovid, astusid kaks mundris härrat oma autost välja, panid vilkurid tööle ja üks meestest läks ja seisis keset teed, peatades kõiki autosid, et neilt küsida, mis suunas plaan minna on ja kas neile mahub veel 2 inimhinge autosse. Kulus umbes 10 minutit ja politseinikul oligi meile sobiv auto leitud. Juhi dokumendid kontrolliti piinliku täpsusega üle ja kirjutati üles ka autonumber. Teele saadeti meid sõnadega, et kui probleeme tekib, siis peame lihtsalt helistama.

                Tagasi Eskişehiri jõudsime kella kahe paiku ja nohik, nagu ma olen, läksin otse reisilt loengusse :P