Erakorraline teadaanne!

Erakorraline teadaanne! Erakorraline teadaanne!!

Niimoodi, just nende samade sõnadega jooksid lavale kaks sõbrannat - sukk ja saabas, blond ja brünett, Liis ja Tiina, ikka ja alati nagu kaks tilka vett - tegemas oma lavadebüüti etenduses Okasroosike nii umbes 15 aastat tagasi. Tegemist oli küll ainuma lausega, mis saime öelda, kuid see-eest pidime kogu ülejäänud aja laval olema ja lavale läksime esimeste seas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida =)
Nimelt, kallid sõbrad, tahan teid informeerida sellest, mis teen järgmise kolmandiku aastast. Läbi suure paberimajanduse ja muu kadalipu suutsin endale organiseerida välispraktika koha.
Järgmised 4 kuud on minu aeg sisustatud Eskişehiri lennujaamas lendude juhendamisega. 1. veebruaril astun uhkelt sisse lennujaama ja võtan suuna lennujuhtimise torni. Mis see kõik endast kujutab ma veel ei tea.
Seniks aga ootan, süda kergelt värisemas, kerge teadmatus ja ärevus hinges.

Stay tuned!
Ikka teie, tulevane lennujuht
Tiina =)

Võtan hoogu juba pikemat aega, et tagasi järjepeale saada ja oma tegemisi teile kajastada.. Sest kirjutada oleks rohkem kui rubla eest (ei tea, kas varsti hakatakse kasutama väljendit ".. rohkem kui krooni eest" ?)

Päälinna manu

Jõudis kätte reede ja kui Tiina koolist tuli, oli aeg seljakott kokku pakkida ja minema hakata. Kaasa sai haaratud ka Jüri, et koos teele asuda.

Et aga rongis kõht tühjaks ei läheks, tuli leida mõni kehakinnituseks sobiv paik. Ega palju aru pidada polnudki tarvis. Nimelt olime eelneval nädalal käinud ühe järjekordse kiirsöögikoha avamisel, sest seal kuuldavasti pakuti tasuta dürümi. Jõudsime aga kohale liighilja ja teised näljased tudengid olid kogu toidu juba nahka pistnud. Jäime vist veidi liiga pikalt rumalate ja näljaste nägudega vahtima, igatahes juba kutsustigi meid çayle. Mõne hetke pärast olime juba sealsete töötajatega kokku leppinud, et järgneval päeval saame siiski oma tasuta söögi kätte (seda siis nende ettepanekul, otseloomulikult). Ja härrad pidasid lubadust, koos järjekordsete çay-ringidega. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)

Igatahes läksime tol reedel ja esimest korda tellisime sealt miskit. Taaskord pakuti teed, kuid me siiski pidasime targemaks rongijaama minna. Väike põige poodi, et ka head-paremat kaasa osta (õlu, pähklid, krõpsud jne). See oli tegevus, mille käigus Jüri äärepealt oma koti lõhki oleks teinud.

**
Jõudes leti äärde vaatas kassiir meid kui kahte lolli, sest eelnev küsimus "Kaks piletit kas Istanbuli või Ankarasse, palun" oli ta segadusse ajanud. Või noh tegelikkuses nägi see rohkem välja käte-jalgadega seletamist, aga aru ta sai. Ja nii oligi kahel eestlasel pilet Ankarasse näpu vahel rongile, mis väljus pooleteise tunni pärast. Piisav aeg, et jõuda endile üks reispass teha.

Ajavaruga tagasi rongijaama jõudes, läksime ja seisime reipalt sappa, et raudruuna peale pääseda. Hea oli, et neiu, kes pileteid kontrollis, lihtsalt templit peale ei löönud vaid ka meile kurva tõe teatas - olime seisnud vales sabas. Meie rong oli hiljem jaama jõudnud. Egas midagi, jalad selga ja tulistjalu õigele perroonile. Hetk pärast rongile jõudmist, pani viimane uksed kinni ja hakkas liikuma. Joppas :)

Et me ise ka ei teadnud, millises linnas lõpetame, tuli rongireisi vältel leida öömaja. Õnneks on Jüril sõpru Ankaras ja nii me enestele öömaja saimegi. Ja kolme-neljatunnise sõidu märksõnadeks olid õlu ja kaardid. Sellist tendentsi nagu Eestis, et Edelaraudtee liinil Tallinn-Tartu (või vastupidi) näed suurt osa reedeõhtustest reisijatest midagi n-ö lakkumas, siin ei kohta. Pigem on vagun vaikne ja inimesed vähkrevad ühe külje pealt teisele, et võimalikult mugav asend leida oma ilu-une nautimiseks.

Ja jõudsimegi õnnelikult väikeste viperustega hispaanlase Alberto ja sakslase Jani häärberisse, kes hoolimata südaöö möödumisest lõbusasti sõpradega aega veetsid. Nii et meie väike meeleolu-ettevalmistus rongis oli igati õigustatud, et seltskonda paremini sisse sulanduda.

Ja hommikul - tõsi küll, tegelikult oli kell juba kolm pärastlõunal - oli äratus "tänu" köhahoole, mis korralikult hingata ei lasknud Avastasin enda üllatuseks, et maa on üpris valge. Ankara tänavad olid õrna lumevaibaga kaetud. Mis sest, et suurem osa päevavalgusest oli juba lännu, ei langenud me musta masendusse vaid läksime ja kinnitasime väsinud organisme ning seejärel nautisime tuledesäras vaadet õhtuselt toimekale linnale.

Peohing oli väsimatu ja mida lähemale südaööle, seda selgemaks sai, et linn öösel ei maga. Läbi lumesaju pubi manu. Tantsida sai ja lumememme valmistada oli üübertore. Minu jaoks oli veider vaid see, et osad hingelised vihmavarjudega lumesadu trotsisid aga tundub, et siin on kõik võimalik.
Ning suurlinnale kohaselt võtsime pärast peo lõppu takso, sest metrood enam ei käinud.




Oo Atatürk!

Pühapäeval me sama viga ei korranud, mis eelmisel hommikul vaid ajasime oma laisad tagumikud maast lahti, et külastada Anıt Kabiri, mis kujutab endast Mustafa Kemal Atatürki mausoleumi. Türklased on oma kunagise riigijuhi jaoks ehitanud uskumatult suure ja imetlusväärse mausoleumi. Atatürk on iga kohaliku südames ja tema kohta midagi halba öelda on rangelt lubamatu, sest isegi populaarne videote lehekülg Internetis (Youtube) on selle tõttu Türgis keelatud, et Mustafa Kemalist olid halvustavad videod üleval. Lisaks on igas korralikus türgi peres, söögikohas, autos ja kõikvõimalikes muudes asutustes vähemalt üks Atatürki kujutav pilt, monument või kuju ja mitte unustada, et igas linnas on üks Atatürki tänav. Seega võite ette kujutada, millise pahameele osaks võite saada kui verbaalselt (või mõnel muul viisil, mis on veel taunitavam) julgete vabastaja (sest just selleks nad teda peavad) kohta midagi negatiivset öelda. Kui Allah kõrvale jätta on Atatürk austatuim riigis. Kui härra viimane nimi tõlkida, siis see põhimõtteliselt tähendab türklaste isa ja ega see läbi juhuse nii ei ole. Nimelt ühe oma mitme reformi käigus, otsustas ta, et kasutusele tuleb võtta perekonnanimed. Kuidas see jagamine/andmine/valimine täpselt käis, seda ma ei tea, kuid endale võttis ta Atatürki nime.

Mausoleumi ees

Lühike ajalootund sai nüüd läbi.

Muuseumiskäigu (sest mausoleumiga koos saab külastada ka muuseumi, kus kõikvõimalikud teadmised ja maised asjad, mis riigijuhist säilinud on, väljanäitusele pandud) lõpuks tundsin, et aitab küll nüüd. Kui palju võib ühte meest obsessida. Üks kord on seal huvitav olla, kuid ei kujuta ette, et tahaksin sinna teist korda tagasi minna.

Õhtuhämaruses, enne tagasipöördumist ülikoolilinna, läksime üle kaema ka väidetavalt Ankara grandioosseimat mošeed. Mis tõepoolest oli väga uhke nii seest kui väljast. Veider oli vaid see, et islami pühakoja alumises osas oli kaubanduskeskus à la Kaubamaja vanasti.

**

Jõudes väsinuna Ankara rongijaama, avastasime, et järgmisele rongile, mis väljub ca 15 min pärast, on alles vaid esimese klassi piletid. Võtsime hetke mõtlemisaega ja kui hakkasime raske südamega kalleid pileteid välja ostma, selgus tõsiasi, et pileteid enam polnudki. Nii pidimegi veetma veel ca poolteist tundi Ankaras, et kiire 1.5h sõidu asemel 4 tunniga Eskişehiri jõuda ja seda ainuüksi rongisõitu arvestades. Seekord ei esindanud me tavalisi tudengeid Tallinn-Tartu rongis vaid üritasime meeleheitlikult võidelda ebamugavas toolis vähegi mõnusama asendi leidmisega.

Jõulud

Sulen silmad ja reisin hetkega talvisesse Eestisse, ühe hubase maja diivanile, käes hõõguv glögi ja süles kass. Jalge ees magab rebasekarva koerake. Jõulutunnet tekitamas mandariini, piparkoogi ja hõõgveini aroom ning särisevate verivorstide ja kaminas praksuvate puude heli. On õnnis olla! Jah, olen kodus!

**
Minu jõululaupäev möödus suuremal osal koolis. Tund kestis poole kümnest neljani (Aerodrome Simulation) ja kella viiest hakkasime grillima kooli hoovis. See oli minu selleaastane jõulusöömaaeg.
Läbi Skype'i sain ka osa oma perekonna jõuluõhtust, kuid ootan, mil Apple tehnoloogiauuendusena iSmell'i turule toob, et oleks võimalus tunda neid meelitavaid aroome, mis lausa kutsuvad sööma.

Kõva lumerookimist! 

Pühad

Mulle meeldivad tähtpäevad. Ja nädalavahetused, mis algavad neljapäeval. Et suurem osa erasmuslastest läks ESNi (Erasmus Student Network) korraldatud reisile Olymposele, mis asub Vahemere ääres, ei olnud mõeldav Eskişehiri jäämine. Reisikaaslast ei tulnud kaugelt otsida.. kõrvaltoas elav Jane ei tahtnud ka 160 liiri (1280 EEK~80EUR) maksta, sest rahakotiraudade vahel haigutab enamasti tühjus. Selle asemel panime seljakotid selga ja läksime neljapäeva hommikul näpp püsti tee äärde. Esialgne plaan oli järgmine: Pamukkale-Butterfly Valley- mingisugune hipiküla- Olympos. Enam-vähem selles järjestuses. Ja missest, et väljas vihma sadas, ikka tahtsime linnast välja saada.

Lubasime enesele, et rekka peale me ei hääleta, sest nad sõidavad liigaeglaselt. Uhkus sai alla neelatud tunniga (umbes 10 paiku hommikul), sest olemine hakkas väga niiskeks muutuma ja nii me ronisimegi taaskord kabiini. Edasi läks paremini – perekond (isa, ema ja tütar) oli väga hoolitsevad. Sündmus missugune – kaks välismaalast nende autos. Elevust oli õhus tunda. Aga me ei pahandanud, sest riided järjest kuivasid ja kuivasid ja et külm naha vahelt ka ära saada, tuli teed jooma minna. Nad oleks meile ka kõhukinnitust pakkunud, kui me viisakalt keeldunud poleks. Aeg töötas meie vastu, sest esimene sõiduvahend oli mäletamist mööda siiski rekka olnud. Ja kui ülihoolitsev perekond lõpp-peatuseks bensiinijaama valis, oli abivalmil emal lausa lust uus auto otsida (seda loomulikult omavoliliselt). Pidime istuma järgmise rekka peale, kes oma aeglusega tublisti päevavalgust neelas. Teatavasti on hääletaja kõige kallim aeg siis, kui on valge. Pimedas saab ka muidugi hääletada aga seda on üpris raske teha. Enam polnud me kindlad, mis tänase päeva sihtpunkt on.  „Vaatame, kuhu saab“ ütlesid kaks optimistlikku tütarlast.  Saatuse tahtel otsustasime ühe kaugeima sihtpunkti, Olympose, kasuks.Pärast seda rekkat ja kahte autot olime päikeseloojangu ajaks,u kella kuueks, Antalyas (~450km kodust) – linnas, kus ma esimest korda jala Türgi pinnale tõstsin.

Plaan oli telkida linnas/külas, mis asus Antalya külje all, et õhtul näeks tuledesära ja hommikul päikesetõusu. Linnast välja hääletades, juhtus ka selle reisi esimene (ja õnneks ka viimane) ebameeldiv hääletamiskogemus. Kaks noormeest, kelle peale saime, rõhutasid meie kena välimust ja kutsusid (teed) jooma sõnadega, et homme võib ju ka edasi minna. See ei olnud meile sobiv, tahtsime vaid priiküüdiga mõningad kilomeetrid edasi saada. Juht aga keeras otsa ringi, et minna siiski kohvikusse, millest olime äsja mööda sõitnud. Kui nad peatusid, siis hädavaletasime, et meil on kiire ja jätsime kaks pikkade nägudega türklast kohviku ette seisma.

Autojuht, kes meid Olymposele ära viis

Koheselt tagasi hääletama ei läinud. Pidasime targemaks veidi oodata ja plaani pidada. Linnavaade oli juba sealtki ilus ja uueks eesmärgiks (plaan C või juba D ?? ) oli edasi liikuda nii palju, kui saab. Tundub, et meie plaanid on sama muutlikud kui Eesti poliitikute seisukohad. Igatahes telkimiseks oli ilm piisavalt soe ja vajalikud asjad olid meil kaasas. Tahtsime väga jõuda Olymposele, kuid ka muud kohad oleks sobinud. Üksmeelselt sai otsustatud, et iga suvalise auto peale ei istu. Meie uus sohver, esmapilgul usaldatav noormees, läks Kemerisse – linna (kus ma esimese võõrsil elatud nädala veetsin), mis on Antalyast poolel teel Olymposele. Kella poole kaheksa paiku jõudsime Kemerisse, enesele seatud sihtmärgini vahemaad umbes 30-40 km. Autojuht ütles, et läheb poole kümne paiku Olymposele ja kui tahame võime ta ära oodata. Plaan tundus hea, sest pimedas edasi hääletada oleks a) olnud raske b) võrdlemisi ohtlik, arvestades et viibime siiski turistipiirkonnas. Nii me igatahes 2 tundi mulle juba koduses Kemeris viibisime. Sportlik noormees võttis pärast jalkatrenni meiega uuesti ühendust ja juba kell 10 istusime tuttavas autos, tuttava juhiga. Tuli välja, et Olymposele sõitis ta vaid meie pärast aga siin, Türgis, võib sellist suhtumist tihti kohata.

Kuigi suurem osa erasmuslastest ei uskunud, et me samal päeval kohale jõuame (mäletamist mööda läksid nemad sinna bussiga), tõestasime siiski vastupidist. Ja kaasavõetud telk (taaskord soomlase Alexi oma) jäi püstitamata, sest saime bungalows sõbrannade kõrval magada. Ja kui kuked uuesti kirema hakkasid, kasutasime ära võimalust ja läksime sama tarkade nägudega hommikusööki sööma. Otsustasime Janega päevakese veel Olymposel veeta ja alles laupäeva hommikul edasi liikuma hakata. Reede hõlmas endas taaskord ronimist ja kaljunukil kajaomaduste testimist (mille käigus tegime kindlaks, et siinne kaja eesti keelt ei oska) koos postkaardivaatega Vahemerele ja mägedele. Vabastav!

Õhtu hakul uurisime Janega järmise päeva sihtpunktide (Butterfly Valley ja Kabak - see hipiküla, vist) ja ligipääsetavuse kohta. Viimane on raskem kui arvata oskate (aga kõigest omal ajal).

Õhtul tuli aga tõelise erasmuslasena ühineda diskoga, kus oli nii Eskişehiri kui Ankara välistudengid. Muusika oli hea ja kohal oli palju purjus inimesi. Kolm eestlast (mina, Jüri ja Jane) vallutasid lavalauad surematu Bon Jovi hiti „It’s my life!“ saatel meelitades publiku endaga kaasa elama (olgu öeldud, et pärast meie etteastet muutus lavapealne „programm“  üpris tihedaks). Tõelise artistina tuli trummide taga ja tooli peal rokkida, rääkimata ilma-mikrofonita-mikristatiivi demonstratiivsest kasutamisest. Aga järgmise päeva tiheda graafiku tõttu (milleks ei olnud lisakontserdid) olime Janega sunnitud oma tuhanded ja tuhanded andunud fännid maha jätma, sest hommikul tuli kargud varakult alla saada.

Saatusel on omad plaanid

Laupäevane eesmärk oli jõuda võimalikult vara Kabakisse, mis asus umbes Fethiye lähedal (just nii täpselt me teadsimegi). Pakkimine-hommikusöök-minek. Õnn oli meie poolel ja autod peatusid kui võluväel. Maksimaalne aeg, mis teeääres pidime ootama ei ületanud veerandit tundi, kuid isegi selle lühikese aja jooksul suutsime kärsituks muutuda ja juhte kiruma hakata. Kuigi kilomeetreid läbida polnudki nii palju, töötas aeg siiski meie vastu. Fethiyesse jõudsime kell 4 ja ühtlasi jäime napilt maha ka marsast, mis meid Kabakisse oleks viinud. Leidsime ühe härrase, kes väitis, et läheb sinna autoga ja ta lubas 15 min pärast tagasi olla. Ootasime, kuid ei miskit. Ja kuigi Kabakisse oli vaid 30 km, sõidab seda mägisel teel üle tunni. Aeg tiksus armutult ja autojuhid hääletajaid linnasüdames naljalt peale ei võta. Lõpuks aga saime abivalmi autojuhi, kel küll ees kohti ei olnud aga meil polnud ka midagi vastu kastis sõitmisele (pigem vastupidi). Kümme kilomeetrit (Ölüdenizeni) veetsime seistes püsti ja lauldes, nii et pisaraid tuli (see oli küll peamiselt põhjustatud tuulest, mis need silmist välja kiskus). Omasime seisukohta ja tundsime rõõmu lihtsatest asjadest, mis aga kabiini-reisijatele palju nalja valmistas.

Ölüdenizest Kabakini on vaid 20 km aga päike oli märkamatult juba silmapiiri taha minema hakkamas. Kui eelnev tee oli suhteliselt tasane siis järgnevad kilomeetrid tõotasid tulla vägagi mägedevahelisel teel ja rohkem meenutamas ameerika mägesid kui sõiduteed. Läksime autoplatvormile, et päikeseloojangut paremini jälgida. Neljarattaliste juhid peale ei tahtnud võtta (tõtt-öelda ega väga paljud sinna suunas läinudki) ja hakkasime kaaluma varianti maksta autojuhtidele sümboolne summa, et nad meid kohale viiksid. Saime endale ka ühe liitlase juurde – Taiwani poiss, kelle eesmärgiks Kabakisse minna. Company of three, nice! Kui Jane ja Jeff – nii oli ta nimi ladina tähestiku kasutajatele. Kes tahab, võin pildi joonistada, kuidas hiina keeles ta nime kirjutatakse – jutu peale said, jäi hääletamine minu kanda. Mis ka äsja silmapiirile saabunud jeepi tõttu väga raske ülesanne ei olnud. Õnneliku käega nagu ma olen, jäi Kabakisse minev auto seisma. Tohutu rõõm ja vedamine, taaskord! Ja autojuht Yörük, eesti keeli Jüri, ei olnud keegi muu, kui Shambala manager. (Shambala on üks kohtadest, mis pakub majutusteenust Kabak valleys) Kui sellest kuulsin, läksid jalad nõrgaks ja tundsin, et ei taha sellest unenäost veel nii pea ärgata. Ei suutnud ikka veel uskuda, kuidas meil vedas.

Kui asfalti pealt maha keerasime (ikka Shambala poole) sattusime pea sõidetamatu tee peale, kus tõesti vaid maasturi suure jõu abil sõita saab (alla on ju teadupärast kergem minna, kui üles tagasi). Tee ülevalt mäest alla võtab ka jeepiga omajagu aega (pikkuseks heal juhul kilomeeter). Arvan, et sõitsime seda vähemalt 10-15 minutit. Usjas tee oli üsna ahtake ja vahel tuli isegi tagurdada/ümber pöörata, et kurv ohutult välja võtta. Ja Kabaki rannas ei kohta sa nii palju turiste, sest see sama tee on kui filter n-ö tavaturisti (lennuk-hotell-rand-suveniiripood-rand jne) ja inimese, kes vaikuses ja rahus puhata tahab, vahel.

Paradise

NB! Järgnev tekst on vaid ülivõrdes, sest eesti keeles kahjuks suuremat võrret ei ole. Kui teil ei ole võimalust kohe asjad pakkida ja reisile sõita, siis on targem seda teksti mitte lugeda! Ja minu kirjanduslikud oskused siiski ei küündi piisavalt kõrgele andmaks edasi kogu seda tunnet, mis mind seal valdas. Aga neile, kes otsustavad siiski minuga seiklust jätkata, pakun kõrvale meeleolumuusikat, milletaolist kuulatakse ka Shambalas.

Jätkates sealt, kus pooleli jäin.. Antud tee on väärt iga sammukest, mis sellel astud. Küllaga! Juba pimedas olime lummatud kogu ümbrusest. Yörük kutsus meid Shambalasse ühele õllele - pakkumine, millest oli võimatu pärast väsitavat päeva keelduda. Õlle kõrvale pakuti meile ka süüa, sest õhtusöögi aeg oli just kätte jõudnud ja külalisi tuli kostitada. Ja pärast ühte õlut tuli teine ja kolmas ja vist neljaski. Suvehooaja lõpu tõttu hakkasid välja ilmuma ka poolikud likööripudelid, mida üksteise järel mekkisime.Võin uhkusega Shambalasse Eesti lipu üles panna – olime esimesed eestlased, kes seda külastasid. Igatahes alkohol tegi oma töö ja kahtlesime sügavalt, kas saame telgi püstitamisega hakkama. Kui küsisime, kas võime sinna samasse diivani peale magama jääda, näidati meile hoopis bungalow’d , mis nende sõnul täitsa valmis ei olnud (tõesti, tekke neil seal ei olnud ja akna asemel oli ka vaid kardin) aga meid see ei morjendanud, sest väljas oli veel pluusi-ilm. Saime katuse pea kohale ja oma duši ja vetsuga majakese. Seega magamiskotid läksid asjaette.

Hommikul ärgates ootas mind üllatus – see ei olnudki unenägu, see oli reaalsus! Hingematvalt ilus vaade oma uuest kodust (oleksin hea meelega kohe sisse kolinud) – lõputu sinisinine meri, mäed kõrgumas ja imekaunis loodus ja selle helid. Rahu ja vaikus. Heaven on earth.  

Hommikusöögilauas matsime maha oma optimistlikult tehtud esialgse päevaplaani [Butterfly Valley – Fethiye – Denizli [et siis järgmisel hommikul Pamukkale minna, sest Jane pole seal käinud) ja tagasi Eskişehiri]. Läksime hoopis randa ja kuigi väljas oli ~35 kraadi sooja oli vesi üllatavalt külm. Aga selline õhusoojus päeval  ja sellisel hooajal on nende jaoks igapäevane. Kusjuures Kabak on koht, mis pole jääajal kunagi ära jäätunud, seega siin ei saja kunagi lund ja vihmagi tuleb harva ette. Igatahes, ahmisin mälupilti võimalikult palju kauneid vaateid ja kui aega sain siis ka fotokasse (kuigi viimasega pildi tegemine läks enamasti lihtsalt meelest).

Teate kõiki neid häid ja ilusaid sõnu millegi kohta? Mina igatahes ei tea aga need käivad Shambala/Kabaki kohta. Tunnetasin täiuslikku harmooniat ja tõdesin, et elu on kokkusattumuste jada. Jätsin kaugele maha oma muremõtted ja tundsin elu lihtsusest rõõmu – see on parim puhkamise viis. Olin kohas, kus aeg peatub ja reaalsus on kaugel eemal.

 Sealsed töötajad, kelle kohta ma ütleksin pigem „pere“ kui „töötajad“, pakkusid meile ka lõunasööki, kui olime rannast naasnud. Ehk hoolitsesid meie kui pereliikmete eest. Kusjuures n-ö tavakülastajatele pole lõunasöök hinnas (mitte, et me miskit kogu luksuse eest maksnud oleks).

Butterfly Valley

Vaade merelt Shambalale

Tahtsime siiski külastada ka u 10 km kaugusel asuvat Butterfly Valley’t, kuhu on võimalik minna kahel moel – paadiga või matkata 400 m kõrgusest mäest alla, kus vahepeal tuleb ka köie abiga ronida. Tekkis õhkõrn võimalus, et saame prantslaste paadile, et B.V’s ära käia, kuid tööka isa kümnepäevane puhkus oli pühendatud vaid perele (või siis nad ei tahtnud kahele eesti neiule vastu tulla). Yöruk uuris meie jaoks võimalusi ja lõpuks saime paadireisi, mis algselt maksis 150 liiri, vaid kolmekümne liiriga (1200 ja 240 krooni/75 ja 15 eurot). OK! Good enough!
Paat väljus kell neli ja päike loojus kell 5 (sest eelmisel ööl oli „juhuslikult“ kella keeratud ja sellega me ei arvestanud). Kui jõudsime B.V-sse siis kiirustasime, et näha koske, mis väidetavalt annab B.V-le selle 'miski', kuid oli liiga hämar, et õiget pilti ümbritsevast saada. Ootasime natuke, et siis tagasi minema hakata. Aga (alati peab olema mingi aga!) meie kapten oli asjast teisiti aru saanud – ta tahtis teise otsa teha järgmisel hommikul. Me polnud aga kordagi mõelnud, et jääksime ööseks sinna, ka polnud meil kaasas piisavalt riideid/raha ja muud vajalikku, et öö üle elada. Läks natuke aega mööda ja saime teada, et peame veel vaid tunnikese ootama, et tagasi Kabakisse saada. Joppas! Tunnist sai kaks ja lõpuks ilmus välja ka juba tuttav kapten. Seni aga saime aimu koha hõngust. Veidi närvilisem kui Kabak, kuid muidu väga hea koht puhkuseks. Oleksime ka kümne liiri eest (nägu) õhtusööki võinud süüa, kuid jätsime selle vahele. Lõpuks hakkas neil vist meist kahju ja nad pakkusid võileibu ja teed.

Tagasi Kabakisse

                Kui olime paadiga umbes 10 min sõitnud, keeras kapten tuurid maha ja paadi nina kaljude poole. Taaskord olime segaduses. Piirivalve oli patrullimas, kapten ja ta sõber pidasid targemaks edasi mitte liikuda. Nii randusimegi tagasi B.V sadamas. Põhjuseks öeldi, et nad ei julgenud edasi sõita, sest kalapaadil oli kaks välismaalast, kellele patrull oleks küsimusi esitama hakanud ja dokumedid põhjalikult üle kontrollinud. Kas see oli tegelik põhjus või mitte jääbki selgusetuks, aga see polnud antud olukorras nii tähtis. Seekord aga jalga maapinnale ei tõstnud, hoopis kõrvalolevasse kalapaati, kus oli plekkämber lõkkega, vesipiip, päeval püütud kaheksajalg ja muu eluks vajalik, et igapäevaselt seal oma päev õhtusse veeretada.

               

                Take two! Lõpuks oli aeg nii kaugel, et saime taas Kabaki poole teele asuda. Ka meie tagasihoidlikus kalapaadis otsiti välja vajalikud vahendid ja tehti üles lõke. Silmi paitas seekord aga teistsugune vaade – tähed taevas, osad kihutamas võidu öiste lennukitega ja siis veel need n-ö soovitähed (rohkem tuntud kui langevad tähed). Rohkem vahejuhtumeid teel õnneks ei olnud ja kodus(Shambalas) võeti meid taas soojalt vastu. Samas olid nad veidi mures ja imestunud olnud, et tüdrukud ilma hüvasti jätmata/kallistamata ära läksid. Ja kui Yörük kuulis, et meil kõhud tühjad on, siis ta läks ja tegi meile söögi soojaks ja tõi õllegi toidu kõrvale. Raske on sellises kohas end mitte koduselt tunda.

Aeg nende seltsis lendas ja jällegi tuli leppida viie või vähema tunni ilu-unega.

                Hommikul pärast çay'd oli aeg minema hakata. Suurele teele jõudmiseks oli vaja kogu see järsk ja künklik tee jalge alla võtta, mis oli üpris kurnav, arvestades, et mingil hetkel hakkas ka hommikupäike peale paistma ja unustamata raskeid kotte seljas.  Dolmuşega saime tagasi Fethiyesse.
                Olime tagasi argipäevas – närvilisus, müra, inimeste võltshuvi sinu kui turisti vastu, reostus, valed, petmine, rutiin. Kas paradiisiaia taga toimub tõesti kõlbeline laostumine? Asub seal põrgu?

                Newtoni õun lajatas lagipähe ja ärkasin unenäost, tajusin kontrasti ja tundsin hinges haigutamas tühjust. Puhanud ja puhastunud hing tahtis sealt minema ja kiirelt! Samas, kui mõtlen tagasi Shambala peale, tuleb näole naeratus ja südame alt läheb soojaks.

                Tagasi koju jõudsime hõlpsalt ja kaasavõetud telk oli lihtsalt iluasjaks, sest lahti me teda kordagi ei võtnud. 

Mu süda igatseb sinna tagasi!!/ I think I left my heart there!

Enne veel kui ma jagan teiega oma võrratut kogemust paradiisis käigust,viin teid kurssi mitte selle vaid eelmise nädalavahetusega.Aeg, mil siin viibin, on piiratud, seega üritan võimalikult tulusalt nädalalõppe ära kasutada. Igatahes, stay tuned!

400 km lõunapool asub kaunis Pamukkale, kuhu plaanisime prantslasega minna. Selleks oli aga vaja telki ja magamiskotti (viimast ei taibanud ma Eestist kaasa võtta, esimest polnud plaaniski). Telgi ja koti saime suomi poika Alexi käest, kes on joonud Viru Valget, ka seda 80kraadist. Alexit iseloomustab rahulikkus, nt kui ta silmi pilgutab, tekib hetkeks tunne, et noormees on püstijalu magama jäänud. Ka tema kogu ülejäänud olek - hääl, mis sobiks ideaalselt lasteraamatuid lugema, sest lapsed uinuksid hetkega, ja liigutused, mis ei ole kunagi äkilised - ei reeda tema tegelikku seiklushimu. 

On the road again

„Ärge rekka peale hääletage“ olid sõnad, mis meile soojade soovitustena kaasa anti. Ja loomulikult, nagu kiuste, oli esimene sõiduvahend pikk ja punane rekka. Autojuhi liigsest tee ja tubaka tarbimisest juba kergelt pruunikad hambad, rõõmus meel, kolmetunnine ööuni, türgi muusika, lipud ja dekoratsioonid, mis autot kaunistasid, moodustasid ühe iselaadi kompoti. Tundus, et võimalusest meiega rohkem aega veeta, ei tahtnud spidomeeter kuidagi ületada 70 pügalat. Aga ega ole imestadagi, kui samal ajal on vaja teed valmistada ja juua, suitsu teha, juttu rääkida ja käte-jalgadega end selgeks teha, ja veel kõige selle juures ka rooli keerata. Lõpuks said läbi ka esimesed 80 km ja just siis, kui hakkasin Quentinile meelde tuletama peale loetud sõnu, peatus me kõrval järgmine omataoline. Taaskord rekka, taaskord punane. Seekordne sohver aga tahtis meiega ilmselgelt veel pikemalt aega veeta, sest kiirus oli tihti ~40 km/h, seda peamiselt oma uue iPhone demonstreerimise pärast. Lisaks tuli ju veel ka üks teejoomise peatus teha, mis venis tunniseks pausiks, sest meie rekkajuht oli juhtumisi kõige jutukam.

Edasipidi otsustasime ignoreerida rekkaid. Eriti punaseid. Ja ei pidanudki palju oma silmi peitma suurte autode eest. Härra –  kes rääkis viit keelt: bulgaaria, türgi, inglise, vene ja prantsuse, lisaks oskas hotellibisnisiga leiba teeniv mees ka sõna „Terviseks!“ – aitas meid 90km edasi. Ja kui rändajate ja autojuhi teed lahku läksid ootas meid juba traktor, mille juht meid lahkesti kabiini kutsus. Pisut kitsas ja ebamugav, kuid 7 km läbimiseks sobiv. Saime abi ka türklaselt, kes juba 14 a Prantsusmaal elanud, ja oma olemuselt väga abivalmis, üritas ta meile kohtasid sebida bussile, mis ka Pamukkale sõitis. Kahjuks puudus meil antud bussisõidu kindlustus ja bussijuht ei tahtnud meid oma vastutusele võtta. Ja pärast çayd või kahte oli aeg taas teele asuda. Klubimuusika ja türgi muusika ja nende kahe segu saatel saimegi Pamukkale. Aknast aga avanes järgmine pilt – mäed Denizli (linn Pamukkale külje all) kõrval joonistusid kui läbi lapse käe, kes hooletult paberist kujundeid rebib ja need seejärel hooletult maastikule laiali loobib. Kusjuures taevast, pilvi ja mägede tippe saab eristada vaid pikalt keskendudes, mis kogu vaatepilti veel maalilisemaks muudab.

Nautisime päikeseloojangut ja hakkasime otsima kohta, kuhu telk üles panna. Leidnud sobiva (ja kauni vaatega) platsi, oli aeg lõket tegema hakata. Elav tuli on hurmav, lõkke peal tehtud sai krõbe ja vaade linnale ja mägedele unustamatu. Nautisime looduse heli ja olime mõtetega kaugel ära (tõenäoliselt olin tagasi Eestis). Rikkusin vaikuse sõnadega: „Tuli on ikka nii lummav!“ ja seda otseloomulikult eesti keeles :)

           

     Öö oli külm aga üleelatav. Enne kui oma telkimiskohast ära läksime, andsime loodusele tagasi selle, mis temalt võtnud olime. Tuha, mis lõkkest järele jäi poetasime puude ja põõsaste alla, kes meile oma oksi põletamiseks olid andnud. Siis jõudis kätte ka aeg minna vaatama Pamukkale võlusid.

          Veetsime pea terve päeva Pamukkale antiiklinna rüpes ja tutvusime põgusalt ajalooga. Tagasiteel saime abi kohalikelt, kes meid Denizli linna südamesse viisid, mis tegelikult abiks polnudki, pigem vastupidi. Et linnast välja saada, pidime kasutama dolmuşt (marsat), milleks kulus 3 liiri. 5 minuti pärast võtsid meid peale 3 noormeest, kes küll nii kaugele ei sõitnud, kuid olid valmis kinni maksma meie marsapiletid.  Kuigi üritasime viisakalt keelduda, jäi nende arvamus ja tahe siiski peale. Dolmuş oli küll täis, kuid mahtusime rõõmsalt külg-külje kõrvale istuma. Meie plaan oli telkida ühe järve ääres, mis marsa lõpp-peatusest u 4 km kaugusele jäi ja marsajuht oli valmis meid sinna ära viima. Alles poolel teel meenus, et meil puudub joogivesi ja kõht vajas ka kinnitamist. Olime äärmiselt ebaviisakad ja palusime marsajuhil meid tagasi sinna linna viia (mitte Denizlisse, vaid järve läheduses asuvasse linna).

                Söögikoht, kuhu läksime, oli tavaline pereäri. Tellisime supi, kuhu kõrvale toodi ka salatitaldrik, kauss tomatitega, hiigelkogus saia ja veel mõnda, ehk tegu oli rikkaliku söömaajaga ja kaks näljast said kõhud kenasti täis ja veepudeli täidetud. Kokku: 4 liiri (32.-). Meel rõõmus ja tahtmist täis, asusime taaskord teele. Seekord siis jalgsi seda ~4 km läbima. Ilmselgelt oli väljas juba pilkane pimedus ja üpris raske oli leida sobivat kohta, kus riidest ja kilest „majake“ püsti panna ja vertikaalasend horisontaalse vastu vahetada. Kulus umbes tunnike, kui leidsime koha, mis enam-vähem sobis ja vaid kuuvalgel ka telgi suuremate raskusteta üles saime.

Politsei hääletamas

                Hommikune äratus oli 7.30 sest oli vaja üle 300 km tagasi hääletada. Esmaspäeva hommikul kell 8.30 sõitis üllatavalt vähe autosid, kuid õnneks polnud meil esimese auto peale saamiga. Pärast seda autot juhtus minu hääletamiskogemuse üks eriskummalisemaid juhtumeid.

                Meie juures peatus politsei, uurides kuhu kaks seljakotirändurit minna tahavad ja kust nad tulevad. Olles selgeks teinud neile oma soovid, astusid kaks mundris härrat oma autost välja, panid vilkurid tööle ja üks meestest läks ja seisis keset teed, peatades kõiki autosid, et neilt küsida, mis suunas plaan minna on ja kas neile mahub veel 2 inimhinge autosse. Kulus umbes 10 minutit ja politseinikul oligi meile sobiv auto leitud. Juhi dokumendid kontrolliti piinliku täpsusega üle ja kirjutati üles ka autonumber. Teele saadeti meid sõnadega, et kui probleeme tekib, siis peame lihtsalt helistama.

                Tagasi Eskişehiri jõudsime kella kahe paiku ja nohik, nagu ma olen, läksin otse reisilt loengusse :P

Esmaspäeviti toimuvad võrratud pazarid

kust ei puudu ka teejoomised

ja kus kaubeldakse kõikse hea ja paremaga.

Minu kutsikad koos võrratu kohviku omanikuga

Avastasin enda jaoks koha, kus aeg peatub. Üks huvitav kohvik, kus muusikaks on enamjaolt jazz ja õhkkond meeletult hubane. Seinad on täis erinevaid detaile, nii et alati, kui seal käin, leian üha enam põnevaid dekoratsioonielemente. Ja nagu kirss tordi peal, elab minu kõigelemmikuma kohviku tagahoovis üks koeraema, kel on neljakuused kutsikad, tükki 4. "My puppies" nagu ma igakord elavalt kirjeldan, kui kellegagi sealt koos mööda lähen. Ja aeg-ajalt ka vaatamas käin, hoolimata nende poristest käppadest ja suurest soovist hüpata. Aga nad on väärt seda.


Laupäeva varahommik viis meid - mina, Jane (mu korterikaaslane) ja Nihat (tüüp, kes kunagi elas meie korteris) - rongi peale, et Istanbuli sõita. Piletid olid ostetud 2.45 a.m väljuvale rongile. Et aga elu liiga mugavaks ei muutuks, kaotas Nihat teel rongijaama oma pileti ära, mis tähendas seda, et ta pidi kontrolörile pikalt ja laialt seletama, et tal tehniliselt on pilet olemas, aga kuskile kindlasse kohta ära pandud. Ja kuna rongides on kohad kindlaks määratud ja suvalisele istmele istuda ei saa, siis läks kõik hästi. Uut piletit ostma ei pidanud ja rongist välja ka ei visatud.

Jeejee Euroopassee!

Istanbulis sõitsime laevaga üle Bosporuse väina, mis eraldab Euroopat Aasiast, külastasime Grand Bazaari ja tegime aega parajaks, et minna pulma. Türgi pulma. Käisime peigmehe perekonna juures rikkalikul lõunal ja vaatasime, kuidas nad rahumeelselt oma igapäevatoimetustega tegelevad (sest ei tundunud, et nad oleksid valmistumas suureks peoks). Pulma jäime me aga hiljaks poolteist tundi, sest ei arvestanud, et bussisõit võtab tunni.

Nii nad meid piidlesid

Pulma jõudes saime teada, et tseremoonia oli toimunud mõned päevad varem (ja nagu ma veel hiljem teada sain, ei olegi siin kombeks tseremooniat peoga samal päeval pidada) ja hetkel oli käsil noorpaarile kingituste üle andmine. Kui oli meie kord äsja abielusadamasse jõudnuid õnnitleda, teatati läbi mikrofoni kõigile pidulistele (keda oli üle 50) meie rahvus. Mistõttu suuremal osal pidulistel, kaasa arvatud pruudil, silmad suureks läksid. Hetkeline ärevus õnneks vaibus pea ja saime end seada ilma suuremate vahejuhtumisteta taha nurka istuma. Rahu ja vaikust oli vaid hetkeks, sest juba "ründasidki" meid 4-10 aastased jõmpsikad, kelle ainuke inglise keelne lause oli "vats ja na?" (võhikutele, kes ei räägi sellist inglise keelt, võin tõlkida - "mis su nimi on?"), mis loomulikult ei takistanud nendega vestlusi maha pidamast. Ja veel rohkem ekstaasi läksid nad siis, kui võtsin oma kaamera välja. Üleüldse olid nad meist väga vaimustunud ja arvan, et me olime esimesed välismaalased (pealegi veel n-ö värviliste silmadega), keda nad nii lähedalt näha ja katsuda said.

Osalemas tavapärases - rahvustantsude tantsimises

Pühapäeval oli aga kange soov uuesti grand bazaarile tagasi minna, et uusi hilpe endale muretseda. Kahjuks jõudsime linna liiga hilja ja turg oli juba suuremas osas suletud. Üle pika aja tuletati mulle uuesti meelde, et 3 nädalat tavla mängimise štaazi ei ole sama, mis 15 aastat. Ehk toodi tagasi kahe jalaga maa peale. Rong tagasi ülikoolilinna jõudis aga 5 esmaspäeva varahommikul ja nii tatsasidki pulmakülalised läbisegi hiliste pidutsejatega mööda Eskişehiri tänavaid koju.

10.10.10 ehk päev, mis alatiseks meelde jääb

Pühapäeva hommikul helises äratuskell üheksa paiku, mis minusugusele unekotile parajat väljakutset valmistab. Olime eelnevalt prantslase Quentiniga kokku leppinud, et lähme hääletame sinna kohta, kus erasmuslased eelmine nädalavahetus käisid 15 liiri (120.-) per capita eest. 

 

Yazılıkaya asub umbes 80 km lõunas, seega piisavalt lähedal, et pöidlaküüdi harrastajad oma lemmikhobi abiga sinna jõuaks. Õnneks oskab Quentin rohkem seda kalkunite keelt.. khm.. täpsustus, tema oskab midagigi ja ma ei oska. Pidime selleks tervelt 5 minutit tee ääres seisma, mis siinses riigis on liiga palju, et neljarattalise liikuri peale saada. Meie teed aga läksid ükshetk autojuhi omast eraldi, seega vahetasime transporti – võrdlemisi mugav täis suitsetatud „pirukas“ tallatakso vastu. Kõndisime ca 500m, et leida parem asukoht. Kohaliku küla kurdid (omariiklusteta rahvas, keda laialdaselt leiab ka Türgis, mitte vaegkuuljad) tundsid huvi põneva välimusega välismaalaste vastu ja kutsusid meid çayd jooma. Natuke aega segadust, käte-jalgadega seletamist ja ootamist, sest üks härradest pidi traktori ära viima ja siismeid uuesti üles korjama. Kui traktorist oli silmist kadunud, tuli aga järgmine mees, kes tungivalt soovitas meil autosse istuda, et minna sööma. Kurdid olid valmistanud kartuleid, riisi ja salatit. Rändajatele maitses toit imehää, eriti kui sinna kõrvale käis ka võrratu tee ja kohalikud, kes olid väga ärevil uustulnukatest. Kui kõhud olid täis saanud, tuli sigaret valmis keerata ja suitsetada, see kehtis ka meile – keelduda oleks olnud äärmine solvang. Järgnes pildistamise voor. Arvan, et viimane kui üks laua taga istunud kohalik (neid oli vist kokku 6) tegi oma telefoniga meist keskeltläbi 5 klõpsu (liialdamata). Lisaks kingiti mulle ka sall – kurdistani mustriga. Tahtsime ka fotojäädvustusi, kuid kahjuks aeg hakkas peale sundima ja abivalmis autojuht (kes oli „juhuslikult“ see sama traktorist) kärsituks muutuma. Pildid sellest kohast on olemas, need on talletatud minu mälukettale kahe kõrva vahel. Esimene kokkupuude kurdidega (kus nad minu maja ees karjusid) asendus tunduvalt positiivsemaga.

 

Traktori peal istuval tüdrukul on kaelas äsja kingiks saadud sall

Sõitsime u 500 m. Härra lubas juba järgmisel nädalavahetusel meid ringreisile lähedalasuvatesse vaatamisväärsustesse viia, kuid hetkel olid tal teised tegemised. Nii olime taas tee ääres, näpp püsti. Kaarti ränduritel ei olnud ja ettekujutus, kus võiks asuda lähim linn/ küla/asustus/miski, mis meenutaks asustust ja milline võiks olla kõige parem tee sihtpunktini, puudus. Autosid just eriti palju mööda ei vohanud, õigupoolest polnud neid üldse näha. Tegemist oli kõrvalisema teega. Aga õnneks – üsna pea – tuli traktor, mille peale ka tandem eestlanna-prantslane rõõmsalt said. Sihtpunktini ~23 km. Vanakooli adra peale istudes läksid naeratud paratamatult kõrvuni, sest kõik eelnev ja hetkel toimunu tundus liiga jabur. Vaikselt loksudes sõitsime maksimaalselt 10 km, siis tuli aga härral põlla peale keerata ja tööd tegema asuda. Rõõmsad oma huvitava hääletuskogemuse ja uskumatu söömaaja üle, hakkasid kaks vanderselli edasi tatsama. Ja kõndisid, nii tunnikese. Meelt vaikselt heitma hakates tuli eikusagilt meie rõõmuks välja auto, mis isegi õiges suunas liikus. Jalavaeva vähendati u 10 km jagu. Ja siis tuli jälle kand-ja-varvas tehnikat harrastama hakata. Pooleteise tunnise jalutuskäigu järel olime jõudnud sihtmärgini. Jee!

 

Quentinile meenutas see juustu

 Koht oli tõesti kaunis ja ainsate hingelistena ei pidanud kellestki sõltuma. Olime veetnud 1.5 h kaljudel, ronides üles ja alla ja nähes aina kauneimaid kohti. Las pildid illustreerivad seda, mis me oma silmaga nägime, sest kivisid kirjeldada ei ole just my cup of tea. Yazılıkayas kohatud mees, kes meile ka kaardi pihku pistis, pakkus VIST küüti lähedalasuvasse (~20 km) suuremasse linna. Kui me kuue paiku huvi tahtsime üles näidata eelnevalt saadud pakkumise vastu, siis oli abivalmis härra juba autole hääled sisse pannud ja minema kihutanud. Päike hakkas looja minema ja lähiümbruses ei paistnud olevat just palju liiklust. Tuli kaarti süveneda, et leida lühim tee suurema maanteeni. Tuldud teed tagasi otsustasime mitte minna, sest pidime liiga palju jalutama. Ilmselgelt otsustasime lühima tee kasuks ja olles u 700 m kõndinud nägime autot, mis teises suunas läks. Murphy seadused tõestasid taas oma paikapidavust.

 

 Niisiis ootas meid ees 6-8 km jalutuskäik, kahjuks mitte näoga päikeseloojangu poole. Meel oli enamvähem helde ja kõrv valmis haarama igasugu helisid, mis vähegi meenutamaks läheneva ratastega sõidumasina häält. Ei hoolinud suunast, pea et liiklust oleks. Saanuks ju ka teises suunas eesmärgini (suurema teeni).  Saatusel on omad plaanid ja antud teel ühtegi hingelist ei liikunud välja arvatud kaks hullu turisti. Nii jõudsime ka „suurema“ teeni, mis pimeduses üsna tühi ja samavõrd mahajäetud tundus (kell oli umbes 7.15, igasugune päevavalgus kadunud, alles vaid kuu, tähed ja pilkane pimedus). Tegelikult töötasid vilkalt veel traktorid, kes ka lõpuks avastama hakkasid, et on liiga külm ja pime  –  normaalsed inimesed on sellel ajal juba kodus. 

 

In the middle of nowhere, next to nothing

 

Suutsime ka ühe õige valiku teha (üle pika aja), nimelt mitte minna seda „suurt“ teed mööda. Ootasime ristmikul, kui nägime langevat tähte, mis kattis pea terve taeva. Ilmselgelt soovisin, et saaksime varsti auto peale ja Eskişehiri. Väljas oli külm, kõle ja pime, asukohaks ikka veel in the middle of nowhere, next to nothing. Otsustasime minna küla keskuse poole, et vähegi inimesi näha ja neile oma muret kurta, kuid nägime lähenemas autosid (jah, nii ta on – kui tuleb, siis ikka nagu paisu tagant), seega jäime ristmikule. Kahjuks keerasid aga kõik liikuvad sõidukid – traktor, kaubik, ATV – külavahele. Meie sära silmis hakkas tuhmuma. Lisaks hakkas kaduma ka kuu, muutudes üha väiksemaks ja väiksemaks kuni lõpuks ära kadus– mulle kui eesti neiule oli selline vaatepilt esmakordne. Lootuse nime kandev küünal, mis paremalt aegadel eredalt leegib, põles antud hetkel väga hädiselt.

 

Sammud külapoole.. jõudes natuke kõndida, märkame, et auto, millest olime just möödunud, pani hääled sisse ja padavai täpselt mööda seda teed, mis meile vajalik oleks olnud. 75 m jäi meil puudu. Aga ei, see oleks ju liiga lihtne olnud. Külavahel oli liiklust – juba tuli järgmine auto, mis nagu meie mõnituseks enne meid suvaliste majade vahele keeras. Ja natuke veel edasi kõndides märkame järgmist autot, mis taaskord meie kiuste seljatagant vaikselt minema läks. Jõuame väljakule – ümberringi kohvikud, kus mehed teed joovad. Saime kutse ühte vaiksesse kohvikusse teed jooma. Külmast kanged ja kõndimisest väsinud, võtsime kutse meelsasti vastu. Kohvikus oli veel 5 inimest peale meie.

5 minutit hiljem. Sama koht. Kohvik rahvast täis (tundus, et kulutulena oli levinud jutt, et külas on turistid/võõrad/külalised, sest rahvast järjest vooris juurde). Tiina ja Quentin leidnud endale võimaluse täna Eskişehiri saada, juba tunni pärast on minek. Rahulolu ja kõrvuni naeratus.

Veel 2 minutit hiljem. Lähme lõpp-punktina Istanbuli läbi Eskişehiri mineva seltskonna autoga kellegi koju. Auto, kusjuures, on see sama kaubik, mis enne meist mööda sõitis. Sisenedes näen tagapingil püsse ja armatuuri peal padruneid, auto ise on toonklaasidega. Segadus hinges hoiab kõik meeled ärksana. Hetk tagasi olnud õnnis tunne asendub ärevusega, millel üritan mitte välja paista lasta. Jõuame kusagile hoovi, kus näeme enne meid vältida üritanud autot. Lähme tuppa sisse. Istume laua taha, kus meile kohe ka söök ette tõstetakse. Liha ja riis ja salat. (Quentin on vege, tema jättis lihasöömise vahele). Tuppa astub härra, kelle püksid on verised, üpris kõhedaks tegev. Kurdide käest saadud sall neile aga ei meeldinud ja nii peidan salli meeletu kiirusega vähemnähtavasse kohta. Ilmselgelt sellele perekonnale kurdid ei meeldi. Ja kui enne oli toas 2 inimest lisaks meile, siis nüüd on tuba rahvast täis ja lärmi taaskord rohkem kui keskmisel eesti laadal.

 

Hetk hiljem toimub selginemise, sest igale asjale on põhjendus: liha, mida sõin, oli jäneseliha, kusjuures haavikuemanda elupäevad olid mõned tunnid tagasi lõppenud. Niisiis olime sattunud jahimeeste seltskonda. Tänane saak oli hea olnud ja meel oli kohalikel üleolev. Aga kikk-kõrv maitses oivaliselt, eriti arvestades kõnnitud kilomeetreid (arvan, et neid oli tublisti üle 20)

 

Söögid söödud, tee joodud, oli aeg teele asuda. Ka varem tuttav ATV tõsteti kaubikusse. Lisaks sellele mahtus kuuekohalisesse WV Transporterisse ka 9 inimest ja üks jahikoer ja tubli hulk shotgune, mis nüüdseks minu jaoks uue tähenduse on omandanud. Mitte uskudes fakti, et me tõepoolest täna kodulinna tagasi jõuame, tundus kõik eelnev lihtsalt liiga sürreaalne olevat, et see meiega võiks juhtuda. Vaikselt liikudes asustusse, otsustasin ka oma korterikaaslastele sõnumi teel teada anda, et minuga on kõik korras ja elusatervena liigun Eskişehiri. Ja just hetkel kui kirjutasin (ja siinkohal ma tõesti ei liialda) Not to worry, kostus 5-6 kõrvulukustavat lasku shotgunist. Otse lahtisest autoaknast välja pilkasesse pimedusse. Sõnum sai kiirelt täienduse at least I hope so. Ka meile pakuti võimalust kaheraudne taas kuumaks ajada, kuid niigi puperdav süda poleks arvatavasti seda üle elanud.

 

Järgmine stopp oli u 30 km Eskist. Kaks autos olnud härrat hüppasid maha ja tormasid kuhugi poole. 5 minuti pärast olid nad tagasi ja kui algul me päris täpselt peatuse mõttest aru ei saanud, siis nüüd anti meile õlled toonil, millest keelduda ei julgenud (eriti teades, mis tapariistad meestel autos on) ja öeldi na zdrowie. Ja õlu oli tõesti see, mis pika ja väsitava päeva ilusasti lõpetas. Kirss tordi peal. Õnnelikult me koju jõudsime ja pikk ja uskumatult sürr päev oli seljataga. 

 

Ahjaa.. tripi eelarve kahe peale kokku oli 3 liiri (24.-) (1 liir pudeli vee peale ja 1 liir näkku hommikusöögi peale Mundos)