Sunday 26 December 2010

Võtan hoogu juba pikemat aega, et tagasi järjepeale saada ja oma tegemisi teile kajastada.. Sest kirjutada oleks rohkem kui rubla eest (ei tea, kas varsti hakatakse kasutama väljendit ".. rohkem kui krooni eest" ?)

Päälinna manu

Jõudis kätte reede ja kui Tiina koolist tuli, oli aeg seljakott kokku pakkida ja minema hakata. Kaasa sai haaratud ka Jüri, et koos teele asuda.

Et aga rongis kõht tühjaks ei läheks, tuli leida mõni kehakinnituseks sobiv paik. Ega palju aru pidada polnudki tarvis. Nimelt olime eelneval nädalal käinud ühe järjekordse kiirsöögikoha avamisel, sest seal kuuldavasti pakuti tasuta dürümi. Jõudsime aga kohale liighilja ja teised näljased tudengid olid kogu toidu juba nahka pistnud. Jäime vist veidi liiga pikalt rumalate ja näljaste nägudega vahtima, igatahes juba kutsustigi meid çayle. Mõne hetke pärast olime juba sealsete töötajatega kokku leppinud, et järgneval päeval saame siiski oma tasuta söögi kätte (seda siis nende ettepanekul, otseloomulikult). Ja härrad pidasid lubadust, koos järjekordsete çay-ringidega. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)

Igatahes läksime tol reedel ja esimest korda tellisime sealt miskit. Taaskord pakuti teed, kuid me siiski pidasime targemaks rongijaama minna. Väike põige poodi, et ka head-paremat kaasa osta (õlu, pähklid, krõpsud jne). See oli tegevus, mille käigus Jüri äärepealt oma koti lõhki oleks teinud.

**
Jõudes leti äärde vaatas kassiir meid kui kahte lolli, sest eelnev küsimus "Kaks piletit kas Istanbuli või Ankarasse, palun" oli ta segadusse ajanud. Või noh tegelikkuses nägi see rohkem välja käte-jalgadega seletamist, aga aru ta sai. Ja nii oligi kahel eestlasel pilet Ankarasse näpu vahel rongile, mis väljus pooleteise tunni pärast. Piisav aeg, et jõuda endile üks reispass teha.

Ajavaruga tagasi rongijaama jõudes, läksime ja seisime reipalt sappa, et raudruuna peale pääseda. Hea oli, et neiu, kes pileteid kontrollis, lihtsalt templit peale ei löönud vaid ka meile kurva tõe teatas - olime seisnud vales sabas. Meie rong oli hiljem jaama jõudnud. Egas midagi, jalad selga ja tulistjalu õigele perroonile. Hetk pärast rongile jõudmist, pani viimane uksed kinni ja hakkas liikuma. Joppas :)

Et me ise ka ei teadnud, millises linnas lõpetame, tuli rongireisi vältel leida öömaja. Õnneks on Jüril sõpru Ankaras ja nii me enestele öömaja saimegi. Ja kolme-neljatunnise sõidu märksõnadeks olid õlu ja kaardid. Sellist tendentsi nagu Eestis, et Edelaraudtee liinil Tallinn-Tartu (või vastupidi) näed suurt osa reedeõhtustest reisijatest midagi n-ö lakkumas, siin ei kohta. Pigem on vagun vaikne ja inimesed vähkrevad ühe külje pealt teisele, et võimalikult mugav asend leida oma ilu-une nautimiseks.

Ja jõudsimegi õnnelikult väikeste viperustega hispaanlase Alberto ja sakslase Jani häärberisse, kes hoolimata südaöö möödumisest lõbusasti sõpradega aega veetsid. Nii et meie väike meeleolu-ettevalmistus rongis oli igati õigustatud, et seltskonda paremini sisse sulanduda.

Ja hommikul - tõsi küll, tegelikult oli kell juba kolm pärastlõunal - oli äratus "tänu" köhahoole, mis korralikult hingata ei lasknud Avastasin enda üllatuseks, et maa on üpris valge. Ankara tänavad olid õrna lumevaibaga kaetud. Mis sest, et suurem osa päevavalgusest oli juba lännu, ei langenud me musta masendusse vaid läksime ja kinnitasime väsinud organisme ning seejärel nautisime tuledesäras vaadet õhtuselt toimekale linnale.

Peohing oli väsimatu ja mida lähemale südaööle, seda selgemaks sai, et linn öösel ei maga. Läbi lumesaju pubi manu. Tantsida sai ja lumememme valmistada oli üübertore. Minu jaoks oli veider vaid see, et osad hingelised vihmavarjudega lumesadu trotsisid aga tundub, et siin on kõik võimalik.
Ning suurlinnale kohaselt võtsime pärast peo lõppu takso, sest metrood enam ei käinud.




Oo Atatürk!

Pühapäeval me sama viga ei korranud, mis eelmisel hommikul vaid ajasime oma laisad tagumikud maast lahti, et külastada Anıt Kabiri, mis kujutab endast Mustafa Kemal Atatürki mausoleumi. Türklased on oma kunagise riigijuhi jaoks ehitanud uskumatult suure ja imetlusväärse mausoleumi. Atatürk on iga kohaliku südames ja tema kohta midagi halba öelda on rangelt lubamatu, sest isegi populaarne videote lehekülg Internetis (Youtube) on selle tõttu Türgis keelatud, et Mustafa Kemalist olid halvustavad videod üleval. Lisaks on igas korralikus türgi peres, söögikohas, autos ja kõikvõimalikes muudes asutustes vähemalt üks Atatürki kujutav pilt, monument või kuju ja mitte unustada, et igas linnas on üks Atatürki tänav. Seega võite ette kujutada, millise pahameele osaks võite saada kui verbaalselt (või mõnel muul viisil, mis on veel taunitavam) julgete vabastaja (sest just selleks nad teda peavad) kohta midagi negatiivset öelda. Kui Allah kõrvale jätta on Atatürk austatuim riigis. Kui härra viimane nimi tõlkida, siis see põhimõtteliselt tähendab türklaste isa ja ega see läbi juhuse nii ei ole. Nimelt ühe oma mitme reformi käigus, otsustas ta, et kasutusele tuleb võtta perekonnanimed. Kuidas see jagamine/andmine/valimine täpselt käis, seda ma ei tea, kuid endale võttis ta Atatürki nime.
Mausoleumi ees

Lühike ajalootund sai nüüd läbi.

Muuseumiskäigu (sest mausoleumiga koos saab külastada ka muuseumi, kus kõikvõimalikud teadmised ja maised asjad, mis riigijuhist säilinud on, väljanäitusele pandud) lõpuks tundsin, et aitab küll nüüd. Kui palju võib ühte meest obsessida. Üks kord on seal huvitav olla, kuid ei kujuta ette, et tahaksin sinna teist korda tagasi minna.


Õhtuhämaruses, enne tagasipöördumist ülikoolilinna, läksime üle kaema ka väidetavalt Ankara grandioosseimat mošeed. Mis tõepoolest oli väga uhke nii seest kui väljast. Veider oli vaid see, et islami pühakoja alumises osas oli kaubanduskeskus à la Kaubamaja vanasti.

**

Jõudes väsinuna Ankara rongijaama, avastasime, et järgmisele rongile, mis väljub ca 15 min pärast, on alles vaid esimese klassi piletid. Võtsime hetke mõtlemisaega ja kui hakkasime raske südamega kalleid pileteid välja ostma, selgus tõsiasi, et pileteid enam polnudki. Nii pidimegi veetma veel ca poolteist tundi Ankaras, et kiire 1.5h sõidu asemel 4 tunniga Eskişehiri jõuda ja seda ainuüksi rongisõitu arvestades. Seekord ei esindanud me tavalisi tudengeid Tallinn-Tartu rongis vaid üritasime meeleheitlikult võidelda ebamugavas toolis vähegi mõnusama asendi leidmisega.

No comments:

Post a Comment