Peaaegu, et rindereporter

Eile õhtul, umbes 22.45 toimus muidu rahulikuna tundunud majaesise tänava ees mingisugune n-ö perekonnatüli. Tundus, et tegu oli halvasti lõppenud kurdide pulmaga,sest kõik olid väga viisakalt riides kuid ärritunud. Üks hetk hakkas tänaval vali sõimlemine, kividega loopimine, laste nutt ja naiste karjumine. Tubli kaameraomanikuna olin tõeliselt julge ja tegin oma neljanda (eesti mõistes viienda) korruse rõdult pilte, mis küll kahjuks veidi udused jäid, kuid välku kasutada ei tahtnud (loe: julgenud).. Kui kõik olid laiali jooksnud saabusid ka korrakaitsjad.. 3 politseiautot.. nii palju siis riigi korrakaitseorganisatsiooni abist.

1 sept Kooli aiga alka nyt

 

Hommikul, kui bussipeatusesse läksin, ootas seal ees juba u 40 tudengit. Buss, mis oli pungil teadushimulistest üliõpilastest ja –koolitöötajatest, oli täis kõikvõimalikke erinevate parfüümide kooslusi. Tuli meelde kooliaeg, kus sai alatihti ülerahvastatud bussides sõita. Esimene – ja ainus – tund täna jäi ära, sest on esimene koolipäev. Kahjuks ei ole kunagi asjad nii lihtsad, kui esmapilgul tunduvad. Valitud loengutest ei saagi kõiki võtta, nii et tuli leida endale uusi sobivaid aineid. Valikus on paljugi põnevat, näiteks saab kehakultuuri teaduskonnast võtta 4.0 ECTSi eest ainet Women and Sports; mujalt aga Cyberculture (4.5 ECTS), Lesser Known Myths(3.5), Mountaineering (2.5) jne.

Nöha

Eskisehir

Käisin nädalavahetuse esimesel päeval Priidu ja hollandlase Ukoga suures kaubamajas Espark. Siin on nii, et kui tahad minna mõnda suuremasse poodi, siis esmalt tuleb läbida turvaväravad ning ka koti sisu tehakse samamoodi kindlaks kui lennujaamas. Miks? Ennetamaks terrorismi ja tulevahetusi poodides.

Priit ja Uko panid leivad ühte kappi, s.t et nad on nüüd korterikaaslased ja kui Priit sai endale korteri, siis mina aga kõva nöha (see on siis, kui sul on köha ja nohu samaaegselt).  Seetõttu olen nagu väike beebi – suhtkoht saamatu ja vajan palju und ehk luban endale päeval mõnetunniseid power-nape ja kui neid ei saa, väsin ruttu ära ja muutun tujukaks.

Laupäeva õhtupoolikul läksime ühe poolatari juurde, kes kolib tagasi kodumaale.. tema kaheaastane õpinguperiood on läbi saanud. Rääkisin juttu ühe belgia noormehega, kes juhtumisi teab ühte minu sõbrannat. Maailm on tõesti väike! Tutvusin ka prantslasega, kellega kommenteerisime kohalikku noormeest, kes üritas püüdlikult mängida häälest ära kitarril kõiki teadaolevaid klišee-lugusid alustades Nothing else mattersiga ja lõpetades biitlitega. Õnneks tuli selle härrase vahele ka head muusikat – trompeti-basskitarri-elektrikitarri jämmikombo =) See kõlas hästi, sai isegi nautida, kuniks tuli jälle Nothing else mattersi algus sinna vahele.. Egas midagi – ühe korraliku korteripeo peabki politsei laiali lööma, nii läksimegi terve seltskonnaga kohta nimega Up ’n down.  

                

Restoran esimesel ja klubi meenutav paik keldrikorrusel. Lõpuks vallutas lavalauad türgi noormeestest koosnev bänd, välimuse järgi tulid nad nii umbes 90.datest. Kuid muusika oli õhtule kohaselt seinast seina – King of popist Lady Gagani. Kui viimase lugude laulmisega saadi enam-vähem hakkama, siis pala Beat it kõlas mustalt ikka väga mitmes kohas. Väsimuse hingemattev toon sundis mind siiski juba kell 1 kodu poole minema. Üllatav oli see, et palju oli 9-12 aastaseid poisiklutte, kes jooksid linnas ringi. Öös on asju!

Tesekkürler!

veel pilte mu uuest kodulinnast

 PS!Sain oma paberimajanduse korda – kolmapäeval saan kätte elamisloa ja nüüdseks tean oma tunniplaani (mul on reeded vabad :D )

Erasmuse õhtu vesipiibubaaris, kus alkoholi ei serveeritud ja jalanõud pidi vaibale astudes ära võtma

Lühike ülevaade vestlusest kohalikuga (olgu ta siinkohal Kazim), kuskil suhteliselt valjus kohas (näiteks baaris), et te mu agooniat ikka hästi mõistaksite!

K: Hi! My name is Kazim

Tiina: Hi! I’m Tiina

K: Nice to meet you! This my friend Sabahattin!

T: I’m sorry, what??

Sabahattin: Sabahattin! (mulle kõlab see kui Sabaskdfjhsf)

T: OK! Nice to meet you too! (ja vägisi hakkab peas liftimuusika mängima, seekordseks lauluks Eminemi The Real Slim Shady refrään)

K: So, where you from, Tina?

T: Estonia (tahtes alati juurde küsida :“And you?“, kuid õnneks viimasel hetkel sõnasabast kinni saades)

K&S (making wierd faces): OK!

S: You like Turkey?

T: Yes, I do!

S: So, you has a boyfriend??

T: (mitte, et ma valetada tahaksin, aga teinekord on kergem mitte tõtt rääkida) Yeesh!

K&S: Oh..

Hommikune kolmveerand üheksane äratus helises ilmselgelt liiga vara! Kuid kooli tuli minna, et pabereid korda ajada. Mina ja Priit (kes elab minust umbes 4 min tee kaugusel ja mittejustkõigeparemas korteris) kohtusime Mehmetiga. Igale ERASMUSlasele määratakse üks kanka ehk Türgi sõber, kes aitab sisse elada ja on toetavaks õlaks sinu kõrval. Niisiis on Mehmet minu kanka.

Oh, päris inglise keel!!

                Mul avanes võimalus täna normaalset inglise keelt rääkida. Arvate, et reageerin üle? Võib-olla, kuid kui ümberringi käib kogu aeg n-ö turkish english siis vahelduseks on tore ka suuremat sõnavara kasutada. Erasmuse koordinaator koolis oli parajasti kuskil koosolekul (tema juurde pabereid määrima pidimegi minema), kuid meil ei õnnestunud jutule saada. Kasutasime aega efektiivselt ära ja läksime torni kaema. Tornis puudusid radarid, kõik käis nagu vanasti. Rääkisin oma tulevase kolleegiga nende tööst ja võimalustest ja meie olukorrast Eestis. Tema oligi see, kes reaalselt oskaski rääkida Euroopa ametlikku keelt. Ta aitas meil ka välja valida mingisugused kursused, sest nagu selgus, ei ole võimalik võtta kõiki kursuseid, mis algselt tahtsime, neid lihtsalt ei loeta inglise keeles. Soovitas ka õppejõude, kelle loenguid on mõtet võtta ja milliseid oleks targem jätta. Minu üllatuseks polnud tornil eraldi puhkeruumi ja ka suitsetamine toimus sealsamas, akna peal. Aga tornis olla oli mõnus, need inimesed seal olid nii sõbralikud =) ja poolteist tundi möödus linnutiivul.

            Tagasi maapeal üritasime uuesti Erasmuse koordinaatori juurde minna, kuid tal polnud ikka piisavalt meie jaoks aega ja kutsus tagasi homseks. Järgmine punkt oli peakampus, kus tuli taas mingeid siinse eluga seotud asju minna arranžeerima. See koht oli tõesti massiivne, sest kool on tudengite arvult neljas maailmas, seda eelkõige suure avatud õppe üliõpilaste poolest (u 1.5 miljonit, kohapeal õpib ~23 000). Kui arvad, et saad paberid korda ühe päevaga, siis eksid rängalt, sest bürokraatia tapab normaalse mõtlemise. Niisiis peame ka peakampust külastama homme, kell 10. Kohtasime seal asjaajamisruumis Hollandi noormeest Ukot, kellel olid probleemid oma korteri ja -kaaslasega ja kes ka sattus bürokraatia hammasrataste vahele. Teadupärast oskavad dutch guyd inglise keelt ning mul tekkis tunne, et päev on juba korda läinud!

Tiina, seadmas valmis end oma esimeseks Erasmuse peoks – vesipiibuõhtuks!

Uus kodu

Esimene emotsioon

Eskisse jõudes ootasid meid ees Jane (meie kursaõde Eestist, kellega üürime koos korterit), Huseyin - minu uus elukaaslane - ja Melih - Priidu korterikaaslane, kes näeb välja nagu tüüpiline türklane ehk meenutab Scari ühest mu lemmikfilmist Lion Kingist. Linn jäi esmapilgul silma 5-9 kordsete majadega, kuid mitte n-ö vene ajal ehitatud stiilis. Koju jõudes viskasin asjad oma tuppa, mis on suhteliselt korralik ja tundub olevat suurem kui Tartu kodu kõige väiksem tuba. Tegime çay’d ehk teed, mida juuakse Türgis iga ilma ja olukorraga. Kui Priit ja Jüri (ka üks kursakaaslane) meile jõudsid, oli teejoomine juba alanud. 

Kui Kemeris olid hinnad väljas kolmes eri vääringus, siis Eskis seda ei tehta, sest tegelikult on ju siin vaid üks ametlik raha ja see on Türgi liir.

Crazy adventure

            Mina, Priit ja Jüri läksime linna kaema (Jüri on siin juba mõned päevad viibinud), jõime nende juures kolme peale 2 õlut ja suundusime otsisima nende korterikaaslast, kes oli sõpradega kuskil pubis. Ilma raskusteta leidsime neli noort kohalikku üles. Jõudsin järeldusele, et ka siin väga korrektse inglise keelega miskit peale pole hakata. 
            
           Erinevus Eestiga on see, et nende nimed tähendavad midagi. Seltskonnas oli Vulkaan, Õhtune taevas jne. Kui nad teada said, et minu nimel polegi tähendust, olid nad üllatunud. Asja arutati ja õhus oli erinevaid nimesid, konsensusele jõuti aga just nimelt selles – crazy adventure. Niisiis ei pea ma enam häbist silmi maha lööma, vaid võin uhkusega teatada, mis peitub mu nime taga!

Viimaseid päevi lõunas

Seetõttu, et puhkus lühenes poole päeva võrra lennu edasilükkumise pärast, saime Novatoursilt tasuta ekskursiooni. Vaidlused said Priiduga sõbralikult peetud ilma ühegi nõu purunemise ja juuksekarva peast kiskumise ja lõhki ajamiseta ning üheskoos otsustasime Demre-Myra-Kekova kasuks. Hommikulauast teele paar õuna/apelsini kaasa haaranud, läksime bussi. Ees ootas kahetunnine bussisõit.

Esimeseks peatuseks oli St. Nicholase kirik Demre linnas. Jah, see sama Püha Nikolaus kelle järgi on see vanamees, kellel valge habe ees ja punakuub seljas, nime saanud. Hoone oli päris vana ja kap. remont tegemata.. ehitati see umbes 350. aastal. Kuulge,  It’s about time! :P

Käisime ära ka Myras, kividesse raiutud linnas

mille kõrvale on ehitatud Rooma teater

Koht on suuuur turismimagnet just oma ajaloolisuse pärast. Need kaks sihtpunkti - Myra ja kirik - on kristlaste poolt enimkülastatavaid paiku tänu seotusele St. Nicholasega.

Söömine on ainus töö, mis toidab

 Ekskursioonil saime lõunatada, buffee-style. Pole pikalt nii hästi süüa saanud, seega tuli kerre toppida nii palju kui sai ehk harrastada vana head tehnikat "ja nüüd üks amps emme eest ja issi eest ja.." Siis tuli paadireis. Parim osa. Eriti kuna kõht oli täis. Kuigi päikesepõletus oli oma jälje jätnud, tundus paadikatus piisavalt ligitõmbav, et seal aega veeta. Samas ega väga hingematvast kuumusest aru saanudki, sest õhk liikus. Igatahes meresõit oli mõnus. Sinisinine vesi, Kekova vee alla mattunud linn ehk maavärina tagajärjel avastasid kohalikud elanikud, et nende toredad kodud saare peal on saanud osaks merest. Leidsime lahesopi, kus paadiseltskond sai jalad vette pista või end tervenisti jahutama minna. Vesi oli küll soolane, kuid meeletul soe ja pehme, lausa siidine (Issand, ma kõlan nagu pesupulbrireklaam).

Fotoaparaat oli kuum terve reisi (ja mitte sellest,et ta päikese käes oleks lebanud) ja pilte tegime rohkem kui küll.. kuid somehow läks osa kaduma. Tehnika ja mina – mitte kõige parem kooslus.. õnneks ma tean, kelle poole pöörduda. Seekordseks ohvriks langes Ulli, kes minu õnneks ka avitada oskas. Kuid pildid, kus ujun türkiissinises vees ei ole määratud eksisteerima. Kahjuks!

Jeep Safari

Plaan oli minna veel ühele ekskursioonile ja kuna reisibüroo pakkus välja ka võimalust minna jeepidega mäe otsa (eesmärk oli ju ammu püstitatud – mägi on vaja vallutada, kahjuks lippi meil ei olnud, mida oleks saanud mäe otsa panna), tundus olevat piisavalt hää võimalus oma esmaspäeva sisustamiseks. Novatours tahtis reisi eest 32 EURi aga linnapeal on piisavalt kohti, mis pakuvad ka odavamalt teenuseid. Küsisime hotelli retseptsioonist nende turvalisuse kohta (Eesti firma esindajad laitsid kohalikelt ekskursioonide võtmise mõtte kohe reisi algul maha). Borat (hotellipoiss) soovitas kasutada taktikat, kus ütled, et oled juba teises büroos käinud ja eelmises pakuti odavamat hinda, sest siin on enamik hindadest paindlikud. Nii tegimegi. Läksime soovitatud büroose. Esimene pakkumine oli ühele 20 EURi ja lõplik hind oli kahele 35 EURi. Tundus piisavalt hea pakkumine ja kuna külastasime putkat (kus reisibüroo asus) pühapäeva õhtul ja tahtsime kohe järgmine päev minna, siis pidime leppima saadud hinnaga. Siiski umbes poole odavam, kui Eesti reisibürood pakuvad.

Kell 9 hommikul olime tuttavas kohas ja buss võttis meid peale, et viia neljarattaliste sõbrakesteni. Kuna organisatoorse küljega on siin nii nagu on (õigem vist oleks öelda, et tegelikult seda väga polegi), pidime veetma kolmveerandtunni arusaamatuses. Enamik teisi turiste, kes seal olid, kuulusid eesti suurima rahvusvähemuse koolkonda. Vene keelt mõistsid korraldajad paremini, kuid kahe keele segapudruna saime siiski suheldud. Priit oli meie autoseltskonna ametlik sohver, lisaks meile oli veel umbes 6-7 autot. Kiirus oli autoderivis minu jaoks aeglane, isegi siis kui ühelpool teed kõrgusid mäed ja teisel sügavik.

           

Ja tõesti, puu oli suur

Meie maastikupillil katust pea kohal ei olnud ja istumisest miskit mul välja ei tulnud. Seisukoha võlu eelis oli see, et päike ei kütnud nii kuumaks ja kaameraga sai paremaid pilte teha. Ka esines mäest üles sõites loomulikku kadu, siiski mitte nõlvalt alla sõitmise näol vaid üks auto oli ülekuumenenud. Lõpuks läksid ka korraldajad neile appi ja mingisuguse x ajaühiku pärast oli kogu seltskond taaskord koos. Esimene peatus oli suure puu juures. Ja nagu giid ütles :“You walk 300 metres, there is big tree, 2000 year old“ ise kätega oma juttu illustreerides.

Selle reisi kõrgeimast punktis avanes vaade kauguses laotuvatele mägedele. Paus tehtud, oli aeg edasi sõita. Mööda asfaltteid liikudes ei teki just väga safari tunnet, kuid õnneks suutsin ära oodata aja, mil pöörasime kruusateele.

Reisi hulka kuulus ka lõunasöök, milleks  oli kas kuritsa, riba ili omlet. Eine juurde ei pakuta midagi juua, see tuleb ise osta. Vastas istunud hollandlastest vanapaar oli jutukas ja muutis vahelduseks inglisekeele rääkimise isegi nauditavaks. Ei pidanud oma kõnepruuki teadlikult halvemaks muutma. Kõhud täis, tuli edasi siirduda.

Järgmiseks viidi meid karstikoobastesse, sissepääsu eest taheti 1.5 EURi per nägu. Koobas oli suhteliselt väikene, kunagi oli võimalik isegi 500 m sügavusele saada, kuid nüüd oli max piir 100 m. Kui Tšehhis oli liikumine piiratud, oldi siin varmamad oma vaatamisväärsusi näitama ehk võis ronida, kuhu tahtsid.

Viimane peatus oli ujumine (Novatoursi giidi sõnul nemad enamasti ujumispeatust ei tee), mõnus jahutus ca 5 h päikese käes viibimisele. Jõevesi oli külm aga sellest polnud lugu. Ja rahnude otsas turnimine oli mõnus ajaviide.  Kokkuvõttes jäin tuuriga rahule, kuigi oleks tahtnud rohkem kiirust (speedy, I know :P)

 

Kuurortturismist

            Selline puhkusevorm mulle eriti ei istu, tahaks ikka seljakoti selga panna ja kuhugi seiklema minna. Lisaks on Kemer üks kallimaid linnu ümbruskonnas, sest vene uusrikkad on nõus hingehinda toodete eest maksma. Hotellis ööbijad märgistatakse ära käepaelaga, et oleks lihtne eristada, mis hotelliketti sa kuulud ja kas sul on all-inclusive pakett või mitte. Ja veel – linn on ülesehitatud turismile, nii et kohalikud ei näe mitte sind vaid dollarite/eurode/liiride märke silme ees.

On the road again

Buss Kemerist Eskisehiri (linna, kus asub mu ülikool) väljus teisipäeval. Kui bussijaamas liikluse kohta uurimas käisime, saime hinnaks 35 TL-i ehk u 280.- Buss startis 10.30 ja reis kestab 8 h, vahemaa on üle 400 km. Kui sama päeva hommikul piletit ostma läksime, tahtis bussifirma esindaja meilt 40 TLi, kuigi eelnevalt olime kokkuleppinud soodushinna 35 peale. Läks natuke aega ja käte-jalgadega seletamist, kuni saime sotid selgeks ja lubatud hinnaga piletid olid taskus. Bussis oli nett, telekad  ja n-ö stjuuardid, ehk mehed, kes pakkusid saia, teed/kohvi/vett jm. Lisaks on võimalus ka vaadata live-bussisõitu ehk bussi ees on kaamera, mis näitab eesistme seljatoe peal olevast telerist parasjagu seda, mida bussijuhtki näeb. Või kui tahtmist on, siis on võimalik ka filmi vaadata. Kõrvaklapid on olemas. Ja filmid. Esimene peatus oli meilegi üllatuseks Antalyas. Pidime väljuma bussist ja ca 40 min ootama, et sama bussiga edasi minna. Miks? Ei tea.

Kell on 3 ja ees on veel kolm ja pool tundi sõitu, oleme sõitnud juba üle 4 h, kuid õnneks on aeg lennanud. Muidugi Internet ei tööta korralikult aga ausalt öeldes – ei tea, kas olen juba siinsete iseärasustega nii ära harjunud – ei üllata see mind üldse. Bussi konditsioneer muudab olemise veidi ebamugavamaks, sest konditsioneeri õhk on kuidagi kuiv ja tehislik. Aga ilma selleta oleks ka vist ebameeldiv. Kanalite valik teleris on umbes kümne ringis, kuid neil on üks suur viga – türgikeelne pealelugemine. Teenindus stjuuardite poolt on meeldiv ja saiakesed on paremad, kui Eesti Õhuga lennates.Ja mida põhjapoole liigume, seda alla kraadiklaasi näit läheb, nii umbes 22 kraadi peale.

Mis itasti, see uuesti

Mäge vallutamas vol2

                Eilse ebaõnnestunud katse pärast mäe otsast kaunist vaadet nautida, tuli täna uuesti tuttav tee jalge alla võtta. Meie kahjuks aga rääkis ilm – umbes 42 kraadi sooja (varjus) ühegi pilveta taevas. Sellise ilmaga on raske mitte veekogu läheduses viibida, nii läksimegi ujuma. Suutsime 2 h vägagi palju päikest omandada, eriti, kui UV faktor on 7,7 (HU! jääb oma viie faktoriga kõvasti alla!). Ei lähe palju aega vaja, et aru saada, kui intensiivse päikesega tegemist on ja kui kiiresti võib ära põleda.

Seda pilti blogspot ei aktsepteerinud õigetpidi. Sorry!
Aga selline oli muidu vaade alla!

 Pärast südapäeva möödumist (nii umbes 3 paiku, sest siis tundub suur kollane kera vähem intensiivsemat olevat – selle arvamusega siiski eksisime) hakkasime mäepoole minema. Et kiiremini õige teeotsani jõuda, tuli näpp teeääres püsti tõsta ja suurt oodata polnudki vaja, juba esimene auto soovis meid antud sihtkohta viia.  Tee algus nägi välja paljulubav, lisaks olid ootused ka kõrged. Mida edasi rada mööda läksime, seda kitsamaks see muutus kuni täiesti ära kadus. Aga ega see ju ei takista midagi. Oli aeg nelivedu tööle panna ja mööda kivirahnusid üles kõrguste poole ronima hakata. Sain aru, miks kasutatakse väljendit „ära alla vaata“, see teeb rinna alt õõnsaks ja võib ajada jalad värisema. Juba mõne aja pärast olime suht kõrgel (vähemalt meie jaoks). Kahjuks aga siis lõppesid ka ronitavad kivid, uurisime siit ja sealtpoolt, kuid ei paistnud kuskilt pääsu ülespoole, seega ka see polnud rada, kustmööda pidime kaardi järgi üles minema. Kas me oleme jälle poole mäe peal ja edasi ei olegi võimalik minna??? Kuidas siit alla peaks saama :D ?

                Kuna tõesti ei olnud ühtegi piisavat ohutut kivihunnikut, mida mööda ronida, siis pidime tõdema, et ka seekord pole õnnestunud püstitatud eesmärke täita. Pidime allapoole tagasi minema hakkama. Tagasiteel mõistsin kahte asja. Nimelt sain aru, miks õpetatakse lasteaias ja algkoolis vähikõndi – see aitas mööda suhteliselt järsku mäge võimalikult ohutult asfalteeritud horisontaalpinnani jõuda. Teiseks sellest, et oleks hea, kui matkakaaslased oleks enam-vähem sama pikkusega. Nii on lihtsam ja on kergem üksteisega arvestada. Õnnelikult me alla tagasi jõudsime jalgadel ainult väiksed kriimed.

Löödult pidime linna tagasi minema. Alles kolmas auto võttis ka peale.. päev tundus hukas olevat. 

Tegelikult mitte, sest ka sellelt kõrguselt, kuhu jõudsime, oli meeletult kaunis vaade. Oli laupäeva õhtu ja isu välja minna polnudki, ma ei tea, millal viimati nii oli :P Ujusin basseinis oma uue rekordi – 30 otsa. Suhteliselt tüütu on kogu aeg ots ringi pöörata aga hea vaheldus väljas puhuvale soojale tuulele :)

Üleküpsenud Tiina

Tuba 310, Etenna hotell

Kemer, Türgi

Mingem üles mägedele

Rändamas

Reedene masterplaan oli minna u 1000 m kõrguse mäe tippu. Kuna auto rentimiseks pole meil piisavalt finantsi, otsustasime kasutada tallatakso piirituid võimalusi. Pärast väikest jahutst soolases merevees oli tarvis teele asuda, suure „hurraaga“ suutsime võtta vale kursi. Olles juba ca 2 km õigest teest raba poole suundunud, saime oma veast aru. Päike lõõmas nii mis kole. Tahtmine oli aga nii suur ja siht terve aeg silme ees, sest üpris raske on nii kõrget mäge lihtsalt ära kaotada.  Leidsime lõpuks õige teeotsa üles ja hakkasime linnast välja vantsima.

 Kõhud hakkasid tühjenema, eriti teadmisest, et ees ootab mingisugune ebamäärane tee, mis on u 8 km pikk. Leidsime ühe vapustava söögikoha, kus olid söömas ainult kohalikud, sõime Dörömi ehk lavaši rulli mille sees oli teravamat sorti sütel valmistatud kebabi ja vahele veel tomatit, sibulat, mingit salatilehte (a la rucola). See wrapi moodi söök maitses jumalikult.

Mõningad uued leiud floora vallast (hakkame vaikselt meenutama botaanikuid :P )  – seekord avastasime mitte veel valmis oliivid ja üleküpsenud viinamarjad, nii et puu otsast sai lausa rosinaid korjata :D Kaktuse vilju oleksime ka korjanud, kui teaks kuidas neid süüa ja tšilli, mis ühes hoovis kasvas, jäi kättesaamatuks.

Mägine tee oli hingematvalt ilus ja linnulaul kõlas vägagi müstiliselt, veidi nagu elektrooniline muusika. Kui eelnevalt lõõmas vaid päike, siis nüüdseks olid juba pilved meie kohal ja saime tunda ka kergemat vihma. Aga ega see matkajaid ei muserdanud, pigem vastupidi – oligi hea vaheldus u 35 kraadile soojale ja lauspäikesele.  Meie õnneks jäi sabin varsti järgi, sest terve tee vihmaga kõndida oleks ka päris nukker olnud.

Orienteerumisega on nii nagu on. Ju siis ei olnud mõeldud meie jaoks mäeharjale jõudmine, sest suutsime taaskord õige teeotsa maha magada. Põrutasime rõõmsasti põhiteed mööda edasi, mõlemal pool teed kerkimas tohutusuured mäed. Sel hetkel sain aru kui väike üks inimene ikka olla võib.

            Kuna päike hakkas loojuma, hakkasid rohutirtsud meile muusikat tegema. Kõlas katkematu looduse helide kooslus, vähe puudus sellest, et kananahk oleks ihule tekkinud. Etteruttavalt võin öelda, et mäe haripunkti me ei jõudnudki, sest ühel hetkel hakkas järsu tõusuga tee (mida olime läbinud u 1-2 km) suunda hoopis allapoole võtma. Ühes sellega hakkasid ka meil esmakordselt kahtlused tekkima, et äkki polegi me õiges kohas. Tundsin rõõmu tänapäeva arenenud tehnoloogia võludest (ja sellest, et seal mul levi oli), kasutasin ära telefoni positsioneerimisseadet ja adusime, et me oleme õige teeotsa maha maganud (nii umbes  3-4 km jagu). Egas midagi. Tegime ära oma kauaoodatud pikniku – mäe tipus oli plaan eelnevalt ostetud õlut juua ja nautida vabaduse tunnet eriti kõrgelt. Vaade oli oodatust tunduvalt kesisem. Ümber olid ainult sihvakad männid.See-eest meeleolu ei olnud kaugeltki ligilähendane vaatele. Õlu mekkis hästi, pole ammu nii hääd mõdu joonud. Eks higi ja vaevaga välja teenitud asjad tunduvadki väärtuslikumad.

            Õlu joodud, tekkis uus ja veel üllam eesmärk – mitte kottpimedas mägedevahelisele teele jääda. Võtsime päevakavva hääletamise, eelnevalt olime selle idee maha matnud vaid seetõttu, et tahtsime oma silmaga rohkem näha ja turistina meeletutes kogustes pilte teha =)  Lõpuks jõudsime asfalteeritud teele ehk sinna, kus oli vähegi lootust mingisugusele liiklusele. Ei läinudki kaua, kui taamalt hakkasid sähvima autotuled. Masin peatus, lühike sõnavahetus stiilis „Kemer?“ „Kemer!“ ja nii me autokastis olimegi. Tundus, et juht oli seda teed ka varem sõitnud, sest kiirus tundus üpris suur. Üritasin läbi tagumise akna aru saada, mida spidomeeter näitab, kuid ei suutnud. Nägin vaid, et sohver räägib samal ajal telefoniga. Võtsin kõvemini võrest kinni ja „nautisin“ sõitu. Tegelikult oli väga tore kastis sõita ja juht ikka kurvides veidi pidurdas ka, kuid nii kurvilisel üles-alla lookleval teel tundub igasugunegi kiirus, mis ületab 50 km/h, liigne.

Õnnelikult me pärale jõudsime. Teel linnaäärest koju kinnitasime veel keha dörömiga ja mina igatahes tundsin mõnu jalgadest läbi käivast surinast. Olime ju päevaga üle 15 km matkanud. Koju jõudes läksin hotelli basseini ujuma. Uhkusega võin öelda, et tõmbasin kokku üle kahekümne otsa.. nii umbes 10 m basseinis :D  

PS!  Siintoodud distantsid võivad veidi erineda tegelikkusest.

Terviseks!

Eluolust

Siinne raha on liir. Samaaegselt on kasutuses ka euro ja dollar, sest liir on väga ebastabiilne ja kõikuv nagu algaja köietantsija.  Vähestes kohtades on kõik 3 hinda väljas (suhe on umbes 1euro=2 liiri, 1dollar =1.5 liiri ja kui liiri võrrelda viimaseid kuid käibel oleva krooniga, siis 1 liir= natuke üle 8 kr)

Natuke häiriv on see, et kui tahta kasutada otsingumootorit google, siis esimesed sada lehte valikus – kui mitte kõik – on Türgi keeles ja kõik tekstid üleval nurkades on arusaamatud. Lisaks ei ole ka võimalik kasutada youtube’i avarusi (kuigi seda olevat võimalik lahti häkkida). Ka netipiraatlust on siin häiritud nt Piratebay blokeerimisega. Seega kasutan google.ee domeeni, sest sellest saan vähemalt miskit aru ning suur soov on, et te kõik hakkaksite mulle nüüd saatma youtube’i parimaid videoid, sest saan neid nüüd kõiki arusaadavatel põhjustel ignoreerida :P  Ja ilmselgelt ei tõmba mina mingeid filme sellistelt lehtedelt nagu Piratebay.

Veel bussijuhist ja ökost ja muust

Milleks sõita sõiduteel edasi ca 50-100 m, et siis buss ümber pöörata, kui on võimalik ka tagurdada 20 m ja siis ukerdama hakata, et tagasi teise suunavööndisse saada. Lisaks on siin päris palju rollereid, mis tunduvat püsivat koos vaid hea tahte peal, sest logiseb seal rohkem kui üks kruvi (ja arvatavasti seda mitte ainult rolleril) ja osad jupid on ka puudu.  Tarbetult eestlased kiruvad teemal, et suunatuli on lisavarustuses, siin näiteks on see vist üldse ainult luksusautode lisavarustuses, kasutatakse hoopis signaali – ja tõesti, seda kuuleb siin igal pool) – KUI on vaja kaasreisijatele oma manöövritest aimu anda. Samas ei ole meel veel näinud ühtegi kiiruspiirangut, tundub, et ka autojuhid mitte, sõidukiirus oleneb sellest kui julge sa oled.

Õhtu hakul läksime tänavatele kolama. Siinsed kaupmehed hoiavad oma kauplusi üpris kaua lahti (umbes 12ni, vajadusel ka terve öö). Eriti peatänaval. On nii poode, kus müüakse Adibas, Nice, Dolge&Gabbana maailmakuulsaid brände kui ka väga põnevaid maitseaine/kommipoode – kusjuures mõlemat saab osta lahtiselt, kõik ei olegi pakendatud – lisaks ka suuremas koguses suveniirikaid (kuhu me veel jõudnud ei ole, sest tundub tarbetu oma aega sellele kulutada. Me saame „tänu“ lennu hilinemisele ju üle poole päeva vähem Türgis olla:P) ja meeletult palju hilbupoode. Eilse päeva parim leid oli kahtlemata pisike purk, mis meenutas mett, kuid peal oli kirjas midagi taolist „ Extends your love making 5 times“  ehk siis mingisugune love potion.

Hello my friend!

Kui eile randa minnes olin ma luik, siis usun, et homme tagasi minnes olen pigem vähk. Läksime uurima palju maksab parasailing. Nime taga ei peitu mitte see, et esmalt võetakse sinult üks jäse küljest ja siis lastakse ka purjetama/paadiga sõitma, vaid see, et saab kuppelvarjuga paadi taga sõita, sest vari on ühendatud trossiga paadi külge. Ühele maksis see sport esimeses ettejuhtuvas kohas u 40 ja kahele 65 EURi. Otsustasime minekule hakata, sest 10 min taeva all liuelda ei ole sellist raha väärt, kuid härr müügimees tegi oma tööd hästi ja võttis kasutusele kõige alatumad nipid ehk siis „My friend! I make special price only for you! Yeesh??!“ Ehk siis see lause, mida ma juba väga pikalt oodanud olen, huumoriga loomulikult. Kahjuks või õnneks ei olnud me varmad seda võrratut pakkumist vastu võtma ja nii jäigi meile teadmata, mis on see erihind AINULT meile =) Natuke maad edasi minnes, leidsime võimaluse kõik see saada juba hulga odavamalt ehk kahele 50 EURi (mis oli ka ilmselgelt special price). See tundus juba hulga odavam, siiski ei olnud meil täna mahti selle toreda ajaviitega tegeleda. Tahtsime minna tänavatele ringi kolama saamaks põgusat ülevaadet poodidest.

Kaubanduses on klassikaks puuviljapoed. Olime eelnevalt ühe granaatõuna kuskilt kõnnitee peale ulatuvalt puult enda omandisse võtnud, lõunasöögiks või nii. Ostsime hoopis paar aprikoosi ja mõned viigimarjad – vili, mida me ei ole kunagi varem söönud. Aprikoos niretas mahlast kui hambad sisse lüüa, nii et rinnaesine oli menüüd täis ning viigimari on väga magus ja vitamiinirikas, kuid paksu koorega viigimarja süües tasub koor alles jätta, sest pärast tundub nagu keel oleks nõelu täis (Priidu kogemus). Siin on üldse nende aias kasvavate puudega (täna nägime ka viigi-, banaani- ja laimipuud) nii, et vahel jääb kõnnitee ka kitsaks nende jaoks, floora on lihtsalt niivõrd lokkav. Granaatõun, mida ma Eestis päris tihti õigel hooajal söön (loe: siis kui hinnad on eriti all, mitte 70.- kilo) on punase sisuga. Siin aga oli seesmine osa hoopis valge, kuid see oli vägagi valmis. Pärast järjekordset Vahemere külastust (ja siin ma ei mõtle Vilsandit ja Vahemere talu) oli kohe näha, kes on söönud granaatõuna ehk meie ilusad pikad ja peenikesed sõrmed olid krimpsus ja kollased (esimene mereveest, teine aga söödud granaatõunast).

            Naaberrõdu türklastest noormehed, kellega eelmisel õhtul paar sõna juttu sai räägitud ja kelle eesmärk oli siin jalad seina peale visata, valmistusid ka kena õhtut veetma. Seda siis SUURE jointiga, millest me küll lahkelt keeldusime, kuid mida nad oleksid olnud valmis meie kui toredate inimestega (ilmselgelt nad ei tea meid veel nii hästi :P) jagama. See-eest aga saime neilt Jack Danielsi, mis maitses imehää. Andsin neile proovida ka Eesti šokolaadi, mis teatavasti on üks meie nokiatest.  Noormeeste välimuse järgi otsustades (mida ma muidugi kunagi ei tee :D  ) tundub, et nad on kohe-kohe valmis klubisid vallutama minema. Üks poistest (see, kes inglise keelt väga ei oska) on veidi juhmi olemise, kuid kena näolapi ja lopsakate huultega, teine aga meenutab rohkem tüüpilist kohalikku. Meid viidi kurssi kohaliku „turu“ olukorraga, ehk saime teada, et mingi kogus (keelebarjääri tõttu jäi selgusetuks, mis suurustest jutt on) marihuaanat maksab tema käest ostes 10 liiri (do your math) ning on kohekindlasti kõige puhtam kraam. Nüüd siis oleme targemad – mis me selle teadmisega peale hakkame, on iseasi. Õpetasime kahele uuele semule eestikeelseid sõnu, tegelikult seda kõige tähtsamat ehk terviseks. Ka meie õppisime uusi sõnu, kuid meelest läksid nad sama ruttu kui meelde jäid.

Rõduvestlused jäid aga pooleli, sest nemad läksid sööma (neil on all inclusive pakett) ja meie endale odavaimat veini (6.50 TL= 55kr) ja miskit kõhutäiteks otsima. Leidsime söögikoha, kus pakuti saia vahel kolme erinevat sorti kuumutatud vorstiviile ja ka natuke juustu ning majoneesi, ketsupit. Saladuskatte all võin öelda, et rohkemat polegi vaja võrratu isutäitja saavutamiseks. Jõime ka traditsioonilist Türgi teed, mis lõhnas küll nagu Lipton, kuid maitseelamus oli hoopis teine. Pärast mõnusat kott-toolides istumist ja naudisklemist hakkasime kodu poole minema. Meist sõitsid mööda kaks tuttavat noormeest – meie kõrvaltoa poisid. Olgugi, et hotelli oli vaid 300-400 m, istusime auto peale, sest liikusid ju nemadki samas suunas. Või vähemalt seda arvasime meie. Reaalsus erineb tihti sellest, mis eeldad või arvad. Sattusime kohta nimega Mr.Frog. Vägisi meenus Tartus üks vabaaja veetmise koht Krooks, seda eelkõige nime pärast, kuid ka omanäolise sisistuse poolest. Nii olidki Mr.Frogi laes pooleliolev malelaud (koos nuppudega ilmselgelt) ja ruletilaud. Suur erinevus oli see, et Krooksus ei saa karaoket laulda ja akendel on klaasid ka ees, kuid siin see viimane ei ole vajalik, sest väljas on u kl 10 õhtul 27 kraadi sooja). Meid teenindas kahe uue sõbra ühine tuttav Iit (vähemalt nii ma kuulsin või tahtsin kuulda, lisaks on ka järgnevad nimed kirjutatud minu oma fantaasia kirjapildis :D   ). Rõdunaabrite nimed olid aga Ur ning ilusa-näolapi-ja-lopsakate-huulte-kuid-juhmivõitu-olemisega olevat Farty ehk eesti keeli Peeruke :).  Ur on see, kes keelt mõistab, täpsemalt, saab aru siis kui kasutad lihtlauseid ja mitte üleliigseid the, a , an jne eesliiteid. Ehk siis unusta need lihtsalt ära. Lõpuks tahtis Iit meid ka takso peale panna, või autoga ära viia, kuid me keeldusime viisakalt, sest koju oli ju ainult järjekordsed 300-400 m. Saime/omandasime koduteelt jälle järgmise päeva oote ehk granaatõuna :) 

Kasutage siis ikka ohtralt päikesekreemi, et mitte ära põleda ;)

Merhaba!

Ja meistermuretseja tiitli saab endale, üllatus-üllatus, minu ema.  Tiitel saavutati rohke muretsemisega (tabletid, reisikindlustus, laused stiilis„seal on ju nii palju pätte“), manipuleerimisega („Oled sa ikka kindel, et seal on parem?“) – kusjuures alatu võttena kasutati ära ka koer Lottat, kes oma mercedese silmadega mulle väga oskuslikult kurvasilmsena otsa vaatas, justkui tahtes väita, et ta kohe kindlasti ilma minuta hakkama ei saa – ja lõpuks ka väga oskuslikult lennureisi edasi lükkamine (algselt pidime väljuma 5.45 am., kuid tegelik väljumise aeg oli hoopis 7.30pm.), kuigi viimase kirjutamine tiitli pälvija arvele on vaieldav.

Mulle ei mahu pähe, kuidas Priidul(kursavend, kellega koos siin õppima hakkan) õnnestus ainult 13 kilo asju kaasa võtta, minu kolmekümnekhmkhmseitsmekhm vastu. 

Buss Antalyast Kemerisse (meie kuurortlinna) oli täiskonditsioneeri, giidi ja türklasest bussijuhiga. See viimane tähendab seda, et kui fooris põleb punane tuli ja ühtegi autot näha ei ole siis ju tegelikult ei olegi põhjust peatuda, miks aega ja kütust raisata. Kurvides pidurdamine ei aita ka ökonoomsusele kaasa. 

Õhtul hotelli jõudes (nii umbes poole kahe paiku) pidime kindlasti ka linna peale jalutama minema.. tagasi jõudsime ~kell 4. Otsustasime, et ärkame kell 6 hommikul, et hotelli basseini ujuma minna.. Äratus pidi helisema  6.15 ja kui silmad lahti tegin oli kell 10.45. Eks ta nii kipub minema jah, et kohe pärast silmade sulgemist, hakkab telefon laulma. Ilmselgelt olime ka hommikusöögi maha põõnanud ja kuna meil ei ole all inclusive paketti, siis ka päeva ainukese makstud söögikorra.

Mure- ega rünkpilvi taeva kohal ei olnud. First stop – beach! Väljas lõõmas päike ja temperatuur ületas 35 pügalat. Siinsed rannad erinevad eesti randadest sellepoolest, et siin on ainult kivid rannas (liivarannad on tehislikud), lisaks on veel üks suur erinevus – vesi on maru soe =) Vesi on meeletult selge ja üpris soolane (Borjomi vesi on selle vee kõrval poisike!), meenutades Blue Lagooni Islandil (seda soolasuse, mitte selguse poolest sest viimases oli piimvalge vesi). Ujumisega eriti probleeme ei tekkinud, sest põhja vajuda on raske. Tekkis taas suve tunne – iga hilp seljas on üleliigne ja kohe, kui veest välja astud tundub, et oled juba jälle higine. Note to self: hangi endale miskit, millega pead katta, sest muidu on lolliks minemine poole tunni küsimus.

Pärast mõningaid tunde ujumist-peesitamist-ujumist režiimi, otsustasime minna otsima suuremat (ja odavamat) toidupoodi. Leidsime mingi (nime järgi otsustades) supermarketi. Seisime veinileti ees, kohalik müüa astus abivalmilt ligi. Härra soovitas meile (pärast põgusat tutvumist meie päritoluga ja poolkohustuslikku lauset siinsete kaupmeeste seas „Oh, I know Tallinn, my good friend lives there“  )  kiiviveini, mis pidavat olema väga maitsev, lisaks ka tungivalt cherry berry veini (ehk kirsiveini) ja veel kõiki teisi berrysid, mis sel riiulil asusid, mis kõik olid loomulikult tema lemmikud ja the bestest. 

Siiski, suutsime kiusatusele vastu panna ja mitte osta neid kõiki kõigeparemaid veine.Siht oli siiski silme ees – tahame odavat toidupoodi! Saime suuna kätte, ekslesime tänavatel. Jõudsime isegi rajooni, kus hotelli kõrval ei paiknenudki teine samasugune asutus ja hotelli tihedus ruutmeetrile oli nagu nullile lähenev liimes. Nendes aedades leidus palju viljapuid, eesti hariliku õun-pirn-ploom asemel on siin sidrun-apelsin-granaatõun (vahel ka õun). Kahjuks ei olnud viljad veel valmis, kuid tunne, et öötundidel tuleks „sattuda“ nende viljapuude kõrvale/alla, tuli küll.  Suunatajuga suuremaid probleeme pole – jõudsime Bimi (odavaim market linnas, umbes nagu Säästukas), toiduained on siin veidi odavamad kui Eestis. Alksi poes ei müüda, ainult sellistes spetsiaalsetes „supermarketites“. Näpuga õhus vedades – et otsida kodu suunda – võtsime sihi uuele tänavale, sest tuli ju kokkuostetud kraami kohe tarbima minna ja hotelli, mis ei olnud silmapiiril, kurss uuesti kätte saada. Õnneks leidsime siiski lõpuks kodu üles ja tõdesime, et see väike linnake ei olegi nii pisike, kui esialgu arvasime.

Siinne mõtlemine on väga ökonoomne ja eluterve (arvan, et jõuan selles lauses veel kahelda, kuid siiski) – kui sul on roller ja ehitusredel ja see on vaja punktist A punkti B viia, siis sa lihtsalt seod selle redeli enda külge kinni ja uhkelt sõidad mööda tänavaid. Transportimiseks ei ole vaja mahtuniversaali või kaubikut. Nii kaua kui asjad enda küljes kinni püsivad võib neid ju transportida ja see, et asja kaal/mõõtmed ületavad sinu omi, ei ole mingi takistus.