Mis itasti, see uuesti

Mäge vallutamas vol2

                Eilse ebaõnnestunud katse pärast mäe otsast kaunist vaadet nautida, tuli täna uuesti tuttav tee jalge alla võtta. Meie kahjuks aga rääkis ilm – umbes 42 kraadi sooja (varjus) ühegi pilveta taevas. Sellise ilmaga on raske mitte veekogu läheduses viibida, nii läksimegi ujuma. Suutsime 2 h vägagi palju päikest omandada, eriti, kui UV faktor on 7,7 (HU! jääb oma viie faktoriga kõvasti alla!). Ei lähe palju aega vaja, et aru saada, kui intensiivse päikesega tegemist on ja kui kiiresti võib ära põleda.

Seda pilti blogspot ei aktsepteerinud õigetpidi. Sorry!
Aga selline oli muidu vaade alla!

 Pärast südapäeva möödumist (nii umbes 3 paiku, sest siis tundub suur kollane kera vähem intensiivsemat olevat – selle arvamusega siiski eksisime) hakkasime mäepoole minema. Et kiiremini õige teeotsani jõuda, tuli näpp teeääres püsti tõsta ja suurt oodata polnudki vaja, juba esimene auto soovis meid antud sihtkohta viia.  Tee algus nägi välja paljulubav, lisaks olid ootused ka kõrged. Mida edasi rada mööda läksime, seda kitsamaks see muutus kuni täiesti ära kadus. Aga ega see ju ei takista midagi. Oli aeg nelivedu tööle panna ja mööda kivirahnusid üles kõrguste poole ronima hakata. Sain aru, miks kasutatakse väljendit „ära alla vaata“, see teeb rinna alt õõnsaks ja võib ajada jalad värisema. Juba mõne aja pärast olime suht kõrgel (vähemalt meie jaoks). Kahjuks aga siis lõppesid ka ronitavad kivid, uurisime siit ja sealtpoolt, kuid ei paistnud kuskilt pääsu ülespoole, seega ka see polnud rada, kustmööda pidime kaardi järgi üles minema. Kas me oleme jälle poole mäe peal ja edasi ei olegi võimalik minna??? Kuidas siit alla peaks saama :D ?

                Kuna tõesti ei olnud ühtegi piisavat ohutut kivihunnikut, mida mööda ronida, siis pidime tõdema, et ka seekord pole õnnestunud püstitatud eesmärke täita. Pidime allapoole tagasi minema hakkama. Tagasiteel mõistsin kahte asja. Nimelt sain aru, miks õpetatakse lasteaias ja algkoolis vähikõndi – see aitas mööda suhteliselt järsku mäge võimalikult ohutult asfalteeritud horisontaalpinnani jõuda. Teiseks sellest, et oleks hea, kui matkakaaslased oleks enam-vähem sama pikkusega. Nii on lihtsam ja on kergem üksteisega arvestada. Õnnelikult me alla tagasi jõudsime jalgadel ainult väiksed kriimed.

Löödult pidime linna tagasi minema. Alles kolmas auto võttis ka peale.. päev tundus hukas olevat. 

Tegelikult mitte, sest ka sellelt kõrguselt, kuhu jõudsime, oli meeletult kaunis vaade. Oli laupäeva õhtu ja isu välja minna polnudki, ma ei tea, millal viimati nii oli :P Ujusin basseinis oma uue rekordi – 30 otsa. Suhteliselt tüütu on kogu aeg ots ringi pöörata aga hea vaheldus väljas puhuvale soojale tuulele :)

Üleküpsenud Tiina

Tuba 310, Etenna hotell

Kemer, Türgi