Terviseks!

Eluolust

Siinne raha on liir. Samaaegselt on kasutuses ka euro ja dollar, sest liir on väga ebastabiilne ja kõikuv nagu algaja köietantsija.  Vähestes kohtades on kõik 3 hinda väljas (suhe on umbes 1euro=2 liiri, 1dollar =1.5 liiri ja kui liiri võrrelda viimaseid kuid käibel oleva krooniga, siis 1 liir= natuke üle 8 kr)

Natuke häiriv on see, et kui tahta kasutada otsingumootorit google, siis esimesed sada lehte valikus – kui mitte kõik – on Türgi keeles ja kõik tekstid üleval nurkades on arusaamatud. Lisaks ei ole ka võimalik kasutada youtube’i avarusi (kuigi seda olevat võimalik lahti häkkida). Ka netipiraatlust on siin häiritud nt Piratebay blokeerimisega. Seega kasutan google.ee domeeni, sest sellest saan vähemalt miskit aru ning suur soov on, et te kõik hakkaksite mulle nüüd saatma youtube’i parimaid videoid, sest saan neid nüüd kõiki arusaadavatel põhjustel ignoreerida :P  Ja ilmselgelt ei tõmba mina mingeid filme sellistelt lehtedelt nagu Piratebay.

Veel bussijuhist ja ökost ja muust

Milleks sõita sõiduteel edasi ca 50-100 m, et siis buss ümber pöörata, kui on võimalik ka tagurdada 20 m ja siis ukerdama hakata, et tagasi teise suunavööndisse saada. Lisaks on siin päris palju rollereid, mis tunduvat püsivat koos vaid hea tahte peal, sest logiseb seal rohkem kui üks kruvi (ja arvatavasti seda mitte ainult rolleril) ja osad jupid on ka puudu.  Tarbetult eestlased kiruvad teemal, et suunatuli on lisavarustuses, siin näiteks on see vist üldse ainult luksusautode lisavarustuses, kasutatakse hoopis signaali – ja tõesti, seda kuuleb siin igal pool) – KUI on vaja kaasreisijatele oma manöövritest aimu anda. Samas ei ole meel veel näinud ühtegi kiiruspiirangut, tundub, et ka autojuhid mitte, sõidukiirus oleneb sellest kui julge sa oled.

Õhtu hakul läksime tänavatele kolama. Siinsed kaupmehed hoiavad oma kauplusi üpris kaua lahti (umbes 12ni, vajadusel ka terve öö). Eriti peatänaval. On nii poode, kus müüakse Adibas, Nice, Dolge&Gabbana maailmakuulsaid brände kui ka väga põnevaid maitseaine/kommipoode – kusjuures mõlemat saab osta lahtiselt, kõik ei olegi pakendatud – lisaks ka suuremas koguses suveniirikaid (kuhu me veel jõudnud ei ole, sest tundub tarbetu oma aega sellele kulutada. Me saame „tänu“ lennu hilinemisele ju üle poole päeva vähem Türgis olla:P) ja meeletult palju hilbupoode. Eilse päeva parim leid oli kahtlemata pisike purk, mis meenutas mett, kuid peal oli kirjas midagi taolist „ Extends your love making 5 times“  ehk siis mingisugune love potion.

Hello my friend!

Kui eile randa minnes olin ma luik, siis usun, et homme tagasi minnes olen pigem vähk. Läksime uurima palju maksab parasailing. Nime taga ei peitu mitte see, et esmalt võetakse sinult üks jäse küljest ja siis lastakse ka purjetama/paadiga sõitma, vaid see, et saab kuppelvarjuga paadi taga sõita, sest vari on ühendatud trossiga paadi külge. Ühele maksis see sport esimeses ettejuhtuvas kohas u 40 ja kahele 65 EURi. Otsustasime minekule hakata, sest 10 min taeva all liuelda ei ole sellist raha väärt, kuid härr müügimees tegi oma tööd hästi ja võttis kasutusele kõige alatumad nipid ehk siis „My friend! I make special price only for you! Yeesh??!“ Ehk siis see lause, mida ma juba väga pikalt oodanud olen, huumoriga loomulikult. Kahjuks või õnneks ei olnud me varmad seda võrratut pakkumist vastu võtma ja nii jäigi meile teadmata, mis on see erihind AINULT meile =) Natuke maad edasi minnes, leidsime võimaluse kõik see saada juba hulga odavamalt ehk kahele 50 EURi (mis oli ka ilmselgelt special price). See tundus juba hulga odavam, siiski ei olnud meil täna mahti selle toreda ajaviitega tegeleda. Tahtsime minna tänavatele ringi kolama saamaks põgusat ülevaadet poodidest.

Kaubanduses on klassikaks puuviljapoed. Olime eelnevalt ühe granaatõuna kuskilt kõnnitee peale ulatuvalt puult enda omandisse võtnud, lõunasöögiks või nii. Ostsime hoopis paar aprikoosi ja mõned viigimarjad – vili, mida me ei ole kunagi varem söönud. Aprikoos niretas mahlast kui hambad sisse lüüa, nii et rinnaesine oli menüüd täis ning viigimari on väga magus ja vitamiinirikas, kuid paksu koorega viigimarja süües tasub koor alles jätta, sest pärast tundub nagu keel oleks nõelu täis (Priidu kogemus). Siin on üldse nende aias kasvavate puudega (täna nägime ka viigi-, banaani- ja laimipuud) nii, et vahel jääb kõnnitee ka kitsaks nende jaoks, floora on lihtsalt niivõrd lokkav. Granaatõun, mida ma Eestis päris tihti õigel hooajal söön (loe: siis kui hinnad on eriti all, mitte 70.- kilo) on punase sisuga. Siin aga oli seesmine osa hoopis valge, kuid see oli vägagi valmis. Pärast järjekordset Vahemere külastust (ja siin ma ei mõtle Vilsandit ja Vahemere talu) oli kohe näha, kes on söönud granaatõuna ehk meie ilusad pikad ja peenikesed sõrmed olid krimpsus ja kollased (esimene mereveest, teine aga söödud granaatõunast).

            Naaberrõdu türklastest noormehed, kellega eelmisel õhtul paar sõna juttu sai räägitud ja kelle eesmärk oli siin jalad seina peale visata, valmistusid ka kena õhtut veetma. Seda siis SUURE jointiga, millest me küll lahkelt keeldusime, kuid mida nad oleksid olnud valmis meie kui toredate inimestega (ilmselgelt nad ei tea meid veel nii hästi :P) jagama. See-eest aga saime neilt Jack Danielsi, mis maitses imehää. Andsin neile proovida ka Eesti šokolaadi, mis teatavasti on üks meie nokiatest.  Noormeeste välimuse järgi otsustades (mida ma muidugi kunagi ei tee :D  ) tundub, et nad on kohe-kohe valmis klubisid vallutama minema. Üks poistest (see, kes inglise keelt väga ei oska) on veidi juhmi olemise, kuid kena näolapi ja lopsakate huultega, teine aga meenutab rohkem tüüpilist kohalikku. Meid viidi kurssi kohaliku „turu“ olukorraga, ehk saime teada, et mingi kogus (keelebarjääri tõttu jäi selgusetuks, mis suurustest jutt on) marihuaanat maksab tema käest ostes 10 liiri (do your math) ning on kohekindlasti kõige puhtam kraam. Nüüd siis oleme targemad – mis me selle teadmisega peale hakkame, on iseasi. Õpetasime kahele uuele semule eestikeelseid sõnu, tegelikult seda kõige tähtsamat ehk terviseks. Ka meie õppisime uusi sõnu, kuid meelest läksid nad sama ruttu kui meelde jäid.

Rõduvestlused jäid aga pooleli, sest nemad läksid sööma (neil on all inclusive pakett) ja meie endale odavaimat veini (6.50 TL= 55kr) ja miskit kõhutäiteks otsima. Leidsime söögikoha, kus pakuti saia vahel kolme erinevat sorti kuumutatud vorstiviile ja ka natuke juustu ning majoneesi, ketsupit. Saladuskatte all võin öelda, et rohkemat polegi vaja võrratu isutäitja saavutamiseks. Jõime ka traditsioonilist Türgi teed, mis lõhnas küll nagu Lipton, kuid maitseelamus oli hoopis teine. Pärast mõnusat kott-toolides istumist ja naudisklemist hakkasime kodu poole minema. Meist sõitsid mööda kaks tuttavat noormeest – meie kõrvaltoa poisid. Olgugi, et hotelli oli vaid 300-400 m, istusime auto peale, sest liikusid ju nemadki samas suunas. Või vähemalt seda arvasime meie. Reaalsus erineb tihti sellest, mis eeldad või arvad. Sattusime kohta nimega Mr.Frog. Vägisi meenus Tartus üks vabaaja veetmise koht Krooks, seda eelkõige nime pärast, kuid ka omanäolise sisistuse poolest. Nii olidki Mr.Frogi laes pooleliolev malelaud (koos nuppudega ilmselgelt) ja ruletilaud. Suur erinevus oli see, et Krooksus ei saa karaoket laulda ja akendel on klaasid ka ees, kuid siin see viimane ei ole vajalik, sest väljas on u kl 10 õhtul 27 kraadi sooja). Meid teenindas kahe uue sõbra ühine tuttav Iit (vähemalt nii ma kuulsin või tahtsin kuulda, lisaks on ka järgnevad nimed kirjutatud minu oma fantaasia kirjapildis :D   ). Rõdunaabrite nimed olid aga Ur ning ilusa-näolapi-ja-lopsakate-huulte-kuid-juhmivõitu-olemisega olevat Farty ehk eesti keeli Peeruke :).  Ur on see, kes keelt mõistab, täpsemalt, saab aru siis kui kasutad lihtlauseid ja mitte üleliigseid the, a , an jne eesliiteid. Ehk siis unusta need lihtsalt ära. Lõpuks tahtis Iit meid ka takso peale panna, või autoga ära viia, kuid me keeldusime viisakalt, sest koju oli ju ainult järjekordsed 300-400 m. Saime/omandasime koduteelt jälle järgmise päeva oote ehk granaatõuna :) 

Kasutage siis ikka ohtralt päikesekreemi, et mitte ära põleda ;)