Hommikune kolmveerand üheksane äratus helises ilmselgelt liiga vara! Kuid kooli tuli minna, et pabereid korda ajada. Mina ja Priit (kes elab minust umbes 4 min tee kaugusel ja mittejustkõigeparemas korteris) kohtusime Mehmetiga. Igale ERASMUSlasele määratakse üks kanka ehk Türgi sõber, kes aitab sisse elada ja on toetavaks õlaks sinu kõrval. Niisiis on Mehmet minu kanka.

Oh, päris inglise keel!!

                Mul avanes võimalus täna normaalset inglise keelt rääkida. Arvate, et reageerin üle? Võib-olla, kuid kui ümberringi käib kogu aeg n-ö turkish english siis vahelduseks on tore ka suuremat sõnavara kasutada. Erasmuse koordinaator koolis oli parajasti kuskil koosolekul (tema juurde pabereid määrima pidimegi minema), kuid meil ei õnnestunud jutule saada. Kasutasime aega efektiivselt ära ja läksime torni kaema. Tornis puudusid radarid, kõik käis nagu vanasti. Rääkisin oma tulevase kolleegiga nende tööst ja võimalustest ja meie olukorrast Eestis. Tema oligi see, kes reaalselt oskaski rääkida Euroopa ametlikku keelt. Ta aitas meil ka välja valida mingisugused kursused, sest nagu selgus, ei ole võimalik võtta kõiki kursuseid, mis algselt tahtsime, neid lihtsalt ei loeta inglise keeles. Soovitas ka õppejõude, kelle loenguid on mõtet võtta ja milliseid oleks targem jätta. Minu üllatuseks polnud tornil eraldi puhkeruumi ja ka suitsetamine toimus sealsamas, akna peal. Aga tornis olla oli mõnus, need inimesed seal olid nii sõbralikud =) ja poolteist tundi möödus linnutiivul.

            Tagasi maapeal üritasime uuesti Erasmuse koordinaatori juurde minna, kuid tal polnud ikka piisavalt meie jaoks aega ja kutsus tagasi homseks. Järgmine punkt oli peakampus, kus tuli taas mingeid siinse eluga seotud asju minna arranžeerima. See koht oli tõesti massiivne, sest kool on tudengite arvult neljas maailmas, seda eelkõige suure avatud õppe üliõpilaste poolest (u 1.5 miljonit, kohapeal õpib ~23 000). Kui arvad, et saad paberid korda ühe päevaga, siis eksid rängalt, sest bürokraatia tapab normaalse mõtlemise. Niisiis peame ka peakampust külastama homme, kell 10. Kohtasime seal asjaajamisruumis Hollandi noormeest Ukot, kellel olid probleemid oma korteri ja -kaaslasega ja kes ka sattus bürokraatia hammasrataste vahele. Teadupärast oskavad dutch guyd inglise keelt ning mul tekkis tunne, et päev on juba korda läinud!

Tiina, seadmas valmis end oma esimeseks Erasmuse peoks – vesipiibuõhtuks!