Viimaseid päevi lõunas

Seetõttu, et puhkus lühenes poole päeva võrra lennu edasilükkumise pärast, saime Novatoursilt tasuta ekskursiooni. Vaidlused said Priiduga sõbralikult peetud ilma ühegi nõu purunemise ja juuksekarva peast kiskumise ja lõhki ajamiseta ning üheskoos otsustasime Demre-Myra-Kekova kasuks. Hommikulauast teele paar õuna/apelsini kaasa haaranud, läksime bussi. Ees ootas kahetunnine bussisõit.

Esimeseks peatuseks oli St. Nicholase kirik Demre linnas. Jah, see sama Püha Nikolaus kelle järgi on see vanamees, kellel valge habe ees ja punakuub seljas, nime saanud. Hoone oli päris vana ja kap. remont tegemata.. ehitati see umbes 350. aastal. Kuulge,  It’s about time! :P

Käisime ära ka Myras, kividesse raiutud linnas

mille kõrvale on ehitatud Rooma teater

Koht on suuuur turismimagnet just oma ajaloolisuse pärast. Need kaks sihtpunkti - Myra ja kirik - on kristlaste poolt enimkülastatavaid paiku tänu seotusele St. Nicholasega.

Söömine on ainus töö, mis toidab

 Ekskursioonil saime lõunatada, buffee-style. Pole pikalt nii hästi süüa saanud, seega tuli kerre toppida nii palju kui sai ehk harrastada vana head tehnikat "ja nüüd üks amps emme eest ja issi eest ja.." Siis tuli paadireis. Parim osa. Eriti kuna kõht oli täis. Kuigi päikesepõletus oli oma jälje jätnud, tundus paadikatus piisavalt ligitõmbav, et seal aega veeta. Samas ega väga hingematvast kuumusest aru saanudki, sest õhk liikus. Igatahes meresõit oli mõnus. Sinisinine vesi, Kekova vee alla mattunud linn ehk maavärina tagajärjel avastasid kohalikud elanikud, et nende toredad kodud saare peal on saanud osaks merest. Leidsime lahesopi, kus paadiseltskond sai jalad vette pista või end tervenisti jahutama minna. Vesi oli küll soolane, kuid meeletul soe ja pehme, lausa siidine (Issand, ma kõlan nagu pesupulbrireklaam).

Fotoaparaat oli kuum terve reisi (ja mitte sellest,et ta päikese käes oleks lebanud) ja pilte tegime rohkem kui küll.. kuid somehow läks osa kaduma. Tehnika ja mina – mitte kõige parem kooslus.. õnneks ma tean, kelle poole pöörduda. Seekordseks ohvriks langes Ulli, kes minu õnneks ka avitada oskas. Kuid pildid, kus ujun türkiissinises vees ei ole määratud eksisteerima. Kahjuks!

Jeep Safari

Plaan oli minna veel ühele ekskursioonile ja kuna reisibüroo pakkus välja ka võimalust minna jeepidega mäe otsa (eesmärk oli ju ammu püstitatud – mägi on vaja vallutada, kahjuks lippi meil ei olnud, mida oleks saanud mäe otsa panna), tundus olevat piisavalt hää võimalus oma esmaspäeva sisustamiseks. Novatours tahtis reisi eest 32 EURi aga linnapeal on piisavalt kohti, mis pakuvad ka odavamalt teenuseid. Küsisime hotelli retseptsioonist nende turvalisuse kohta (Eesti firma esindajad laitsid kohalikelt ekskursioonide võtmise mõtte kohe reisi algul maha). Borat (hotellipoiss) soovitas kasutada taktikat, kus ütled, et oled juba teises büroos käinud ja eelmises pakuti odavamat hinda, sest siin on enamik hindadest paindlikud. Nii tegimegi. Läksime soovitatud büroose. Esimene pakkumine oli ühele 20 EURi ja lõplik hind oli kahele 35 EURi. Tundus piisavalt hea pakkumine ja kuna külastasime putkat (kus reisibüroo asus) pühapäeva õhtul ja tahtsime kohe järgmine päev minna, siis pidime leppima saadud hinnaga. Siiski umbes poole odavam, kui Eesti reisibürood pakuvad.

Kell 9 hommikul olime tuttavas kohas ja buss võttis meid peale, et viia neljarattaliste sõbrakesteni. Kuna organisatoorse küljega on siin nii nagu on (õigem vist oleks öelda, et tegelikult seda väga polegi), pidime veetma kolmveerandtunni arusaamatuses. Enamik teisi turiste, kes seal olid, kuulusid eesti suurima rahvusvähemuse koolkonda. Vene keelt mõistsid korraldajad paremini, kuid kahe keele segapudruna saime siiski suheldud. Priit oli meie autoseltskonna ametlik sohver, lisaks meile oli veel umbes 6-7 autot. Kiirus oli autoderivis minu jaoks aeglane, isegi siis kui ühelpool teed kõrgusid mäed ja teisel sügavik.

           

Ja tõesti, puu oli suur

Meie maastikupillil katust pea kohal ei olnud ja istumisest miskit mul välja ei tulnud. Seisukoha võlu eelis oli see, et päike ei kütnud nii kuumaks ja kaameraga sai paremaid pilte teha. Ka esines mäest üles sõites loomulikku kadu, siiski mitte nõlvalt alla sõitmise näol vaid üks auto oli ülekuumenenud. Lõpuks läksid ka korraldajad neile appi ja mingisuguse x ajaühiku pärast oli kogu seltskond taaskord koos. Esimene peatus oli suure puu juures. Ja nagu giid ütles :“You walk 300 metres, there is big tree, 2000 year old“ ise kätega oma juttu illustreerides.

Selle reisi kõrgeimast punktis avanes vaade kauguses laotuvatele mägedele. Paus tehtud, oli aeg edasi sõita. Mööda asfaltteid liikudes ei teki just väga safari tunnet, kuid õnneks suutsin ära oodata aja, mil pöörasime kruusateele.

Reisi hulka kuulus ka lõunasöök, milleks  oli kas kuritsa, riba ili omlet. Eine juurde ei pakuta midagi juua, see tuleb ise osta. Vastas istunud hollandlastest vanapaar oli jutukas ja muutis vahelduseks inglisekeele rääkimise isegi nauditavaks. Ei pidanud oma kõnepruuki teadlikult halvemaks muutma. Kõhud täis, tuli edasi siirduda.

Järgmiseks viidi meid karstikoobastesse, sissepääsu eest taheti 1.5 EURi per nägu. Koobas oli suhteliselt väikene, kunagi oli võimalik isegi 500 m sügavusele saada, kuid nüüd oli max piir 100 m. Kui Tšehhis oli liikumine piiratud, oldi siin varmamad oma vaatamisväärsusi näitama ehk võis ronida, kuhu tahtsid.

Viimane peatus oli ujumine (Novatoursi giidi sõnul nemad enamasti ujumispeatust ei tee), mõnus jahutus ca 5 h päikese käes viibimisele. Jõevesi oli külm aga sellest polnud lugu. Ja rahnude otsas turnimine oli mõnus ajaviide.  Kokkuvõttes jäin tuuriga rahule, kuigi oleks tahtnud rohkem kiirust (speedy, I know :P)

 

Kuurortturismist

            Selline puhkusevorm mulle eriti ei istu, tahaks ikka seljakoti selga panna ja kuhugi seiklema minna. Lisaks on Kemer üks kallimaid linnu ümbruskonnas, sest vene uusrikkad on nõus hingehinda toodete eest maksma. Hotellis ööbijad märgistatakse ära käepaelaga, et oleks lihtne eristada, mis hotelliketti sa kuulud ja kas sul on all-inclusive pakett või mitte. Ja veel – linn on ülesehitatud turismile, nii et kohalikud ei näe mitte sind vaid dollarite/eurode/liiride märke silme ees.

On the road again

Buss Kemerist Eskisehiri (linna, kus asub mu ülikool) väljus teisipäeval. Kui bussijaamas liikluse kohta uurimas käisime, saime hinnaks 35 TL-i ehk u 280.- Buss startis 10.30 ja reis kestab 8 h, vahemaa on üle 400 km. Kui sama päeva hommikul piletit ostma läksime, tahtis bussifirma esindaja meilt 40 TLi, kuigi eelnevalt olime kokkuleppinud soodushinna 35 peale. Läks natuke aega ja käte-jalgadega seletamist, kuni saime sotid selgeks ja lubatud hinnaga piletid olid taskus. Bussis oli nett, telekad  ja n-ö stjuuardid, ehk mehed, kes pakkusid saia, teed/kohvi/vett jm. Lisaks on võimalus ka vaadata live-bussisõitu ehk bussi ees on kaamera, mis näitab eesistme seljatoe peal olevast telerist parasjagu seda, mida bussijuhtki näeb. Või kui tahtmist on, siis on võimalik ka filmi vaadata. Kõrvaklapid on olemas. Ja filmid. Esimene peatus oli meilegi üllatuseks Antalyas. Pidime väljuma bussist ja ca 40 min ootama, et sama bussiga edasi minna. Miks? Ei tea.

Kell on 3 ja ees on veel kolm ja pool tundi sõitu, oleme sõitnud juba üle 4 h, kuid õnneks on aeg lennanud. Muidugi Internet ei tööta korralikult aga ausalt öeldes – ei tea, kas olen juba siinsete iseärasustega nii ära harjunud – ei üllata see mind üldse. Bussi konditsioneer muudab olemise veidi ebamugavamaks, sest konditsioneeri õhk on kuidagi kuiv ja tehislik. Aga ilma selleta oleks ka vist ebameeldiv. Kanalite valik teleris on umbes kümne ringis, kuid neil on üks suur viga – türgikeelne pealelugemine. Teenindus stjuuardite poolt on meeldiv ja saiakesed on paremad, kui Eesti Õhuga lennates.Ja mida põhjapoole liigume, seda alla kraadiklaasi näit läheb, nii umbes 22 kraadi peale.