Merhaba!

Ja meistermuretseja tiitli saab endale, üllatus-üllatus, minu ema.  Tiitel saavutati rohke muretsemisega (tabletid, reisikindlustus, laused stiilis„seal on ju nii palju pätte“), manipuleerimisega („Oled sa ikka kindel, et seal on parem?“) – kusjuures alatu võttena kasutati ära ka koer Lottat, kes oma mercedese silmadega mulle väga oskuslikult kurvasilmsena otsa vaatas, justkui tahtes väita, et ta kohe kindlasti ilma minuta hakkama ei saa – ja lõpuks ka väga oskuslikult lennureisi edasi lükkamine (algselt pidime väljuma 5.45 am., kuid tegelik väljumise aeg oli hoopis 7.30pm.), kuigi viimase kirjutamine tiitli pälvija arvele on vaieldav.

Mulle ei mahu pähe, kuidas Priidul(kursavend, kellega koos siin õppima hakkan) õnnestus ainult 13 kilo asju kaasa võtta, minu kolmekümnekhmkhmseitsmekhm vastu. 

Buss Antalyast Kemerisse (meie kuurortlinna) oli täiskonditsioneeri, giidi ja türklasest bussijuhiga. See viimane tähendab seda, et kui fooris põleb punane tuli ja ühtegi autot näha ei ole siis ju tegelikult ei olegi põhjust peatuda, miks aega ja kütust raisata. Kurvides pidurdamine ei aita ka ökonoomsusele kaasa. 

Õhtul hotelli jõudes (nii umbes poole kahe paiku) pidime kindlasti ka linna peale jalutama minema.. tagasi jõudsime ~kell 4. Otsustasime, et ärkame kell 6 hommikul, et hotelli basseini ujuma minna.. Äratus pidi helisema  6.15 ja kui silmad lahti tegin oli kell 10.45. Eks ta nii kipub minema jah, et kohe pärast silmade sulgemist, hakkab telefon laulma. Ilmselgelt olime ka hommikusöögi maha põõnanud ja kuna meil ei ole all inclusive paketti, siis ka päeva ainukese makstud söögikorra.

Mure- ega rünkpilvi taeva kohal ei olnud. First stop – beach! Väljas lõõmas päike ja temperatuur ületas 35 pügalat. Siinsed rannad erinevad eesti randadest sellepoolest, et siin on ainult kivid rannas (liivarannad on tehislikud), lisaks on veel üks suur erinevus – vesi on maru soe =) Vesi on meeletult selge ja üpris soolane (Borjomi vesi on selle vee kõrval poisike!), meenutades Blue Lagooni Islandil (seda soolasuse, mitte selguse poolest sest viimases oli piimvalge vesi). Ujumisega eriti probleeme ei tekkinud, sest põhja vajuda on raske. Tekkis taas suve tunne – iga hilp seljas on üleliigne ja kohe, kui veest välja astud tundub, et oled juba jälle higine. Note to self: hangi endale miskit, millega pead katta, sest muidu on lolliks minemine poole tunni küsimus.

Pärast mõningaid tunde ujumist-peesitamist-ujumist režiimi, otsustasime minna otsima suuremat (ja odavamat) toidupoodi. Leidsime mingi (nime järgi otsustades) supermarketi. Seisime veinileti ees, kohalik müüa astus abivalmilt ligi. Härra soovitas meile (pärast põgusat tutvumist meie päritoluga ja poolkohustuslikku lauset siinsete kaupmeeste seas „Oh, I know Tallinn, my good friend lives there“  )  kiiviveini, mis pidavat olema väga maitsev, lisaks ka tungivalt cherry berry veini (ehk kirsiveini) ja veel kõiki teisi berrysid, mis sel riiulil asusid, mis kõik olid loomulikult tema lemmikud ja the bestest. 

Siiski, suutsime kiusatusele vastu panna ja mitte osta neid kõiki kõigeparemaid veine.Siht oli siiski silme ees – tahame odavat toidupoodi! Saime suuna kätte, ekslesime tänavatel. Jõudsime isegi rajooni, kus hotelli kõrval ei paiknenudki teine samasugune asutus ja hotelli tihedus ruutmeetrile oli nagu nullile lähenev liimes. Nendes aedades leidus palju viljapuid, eesti hariliku õun-pirn-ploom asemel on siin sidrun-apelsin-granaatõun (vahel ka õun). Kahjuks ei olnud viljad veel valmis, kuid tunne, et öötundidel tuleks „sattuda“ nende viljapuude kõrvale/alla, tuli küll.  Suunatajuga suuremaid probleeme pole – jõudsime Bimi (odavaim market linnas, umbes nagu Säästukas), toiduained on siin veidi odavamad kui Eestis. Alksi poes ei müüda, ainult sellistes spetsiaalsetes „supermarketites“. Näpuga õhus vedades – et otsida kodu suunda – võtsime sihi uuele tänavale, sest tuli ju kokkuostetud kraami kohe tarbima minna ja hotelli, mis ei olnud silmapiiril, kurss uuesti kätte saada. Õnneks leidsime siiski lõpuks kodu üles ja tõdesime, et see väike linnake ei olegi nii pisike, kui esialgu arvasime.

Siinne mõtlemine on väga ökonoomne ja eluterve (arvan, et jõuan selles lauses veel kahelda, kuid siiski) – kui sul on roller ja ehitusredel ja see on vaja punktist A punkti B viia, siis sa lihtsalt seod selle redeli enda külge kinni ja uhkelt sõidad mööda tänavaid. Transportimiseks ei ole vaja mahtuniversaali või kaubikut. Nii kaua kui asjad enda küljes kinni püsivad võib neid ju transportida ja see, et asja kaal/mõõtmed ületavad sinu omi, ei ole mingi takistus.