Ühe nädala kokkuvõte

Neljas oktoober tuli koos koristamisega. Naabritelt laenatud tolmuimeja tegi küll kõva lärmi oma pisikese olemise kohta, kuid töö sai tehtud. Köök sai puhtaks nühitud ja korter parema väljanägemise. Aitäh Internetivabale pühapäevale! (Ärge saage valesti aru – netiühendus puudus vaid meil, mitte kõikjal)

miite just kõige õnnestunum pilt esmaspäeviti toimuvast hullusest

            Esmaspäeva pärastlõunal hakkas loeng – basic photography. Tõesti, kuulan siin aineid seinast seina aga siiamaani tunduvad kõik väga huvitavad olevat. Pidin kahjuks varem ära minema, sest tunne, nagu okas oleks kurgus, ei lasknud normaalselt hingata ja ajas kopse välja köhima. Üritasin küll rahuneda ja loengusse tagasi minna, kuid niipea kui uksele uuesti lähemale jõudsin, hakkas kurgus jälle kriipima ja olemine muutus taas pea väljakannatamatuks. Kui paus tuli, võtsin oma asjad, rääkisin õppejõule oma olukorrast ja läksin koju. Või noh, tegelikult koju ma ei jõudnud. Sammud seadsin hoopis tänavale, kus toimus iga-esmaspäevane-bazaar. Uulitsa olid vallutanud kaupmehed, kes müüsid värskeid saadusi ja neid oli rohkem kui silm seletada jõudis ehk oma toiduaineid kõige rohkem reklaamivaid juba-kähedaks-karjutud-häälega müügimehi jagus tervelt – usun, et – kahe kilomeetri peale. Saadaval oli nii porgandeid (4.- kilo), viinamarju(14.- kuni 20.-), nektariine (20.-),  suvikõrvitsat, baklazaane, šampinjone (28.-), tomatit, arbuusi, tšillit jne kõik olid värsked ja maruodavad! Põhimõtteliselt võib nädala toiduvaru bazaarilt osta ja söönuks saavad ka sinu sõbrad. Ja jääb veel järgmisesse nädalasse ka. Ja kuna Quentin ostis hullunult rohkem sööki kokku, siis oli tema kord kokata – minu kord veel tuleb, mañana.

Esmaspäevad meile tegelikult meeldivad, sest siis saab Cafe del Mundost tasuta õlle ja nii näebki suurt osa erasmuslastest ühe laua taga istuvat.

Nädala teine kooline päev hõlmas endas esmalt inglise keelt – aine nimetuseks Advanced English I – õppejõud oli asjalik ja vabalt õpetatavat keelt, seega on tunnis meeldiv viibida ja kasutatavad tekstid on põnevad – peab isegi hetkeks süvenema. Samas negatiivne on see, et ühele peatükile keskendutakse nii 2-3x harjutust kauem, sest ülejäänud klassi tase on niivõrd palju madalam. Huvitav on ka fakt, et olen ainus naisolevus klassiruumis. Õnneks pole see siiani veel ühtegi kohatut märkust/tegevust kaasa toonud. Või noh, märkustest ma ei saa lihtsalt aru, seda parem mulle :) Ja kui inglise keel kahe tunni asemel vaid üks tund kestis, tuli vaid tunnikese järgmist loengut oodata, selleks oli Reading & speaking in English, mis kahjuks taaskord õppejõu ilmumata jätmise tõttu ära jäi. Selle asemel mängisime aga lauajalkat, mis – tundub, et – leidub igas faculties. Kohalike mängustiili ei kannata kriitikat – nad n-ö spinnivad ja seepärast ei ole nendega väga huvitav mängida, lisaks on laud ühele poolele veits kaldu. Aga mäng ise maksab 1 liir (8.-)  

Tagasi linna keskusesse jõudnult (sest meie koolihoone asub linnasüdamest 5 km väljas), ruttasime Jüriga politseisse elamislubade järgi (oleme maksnud nende eest 138 liiri = 69  eurot =1104 krooni). Ma poleks äärepealt oma luba kätte saanudki, sest pass oli kodus, kuid õnneks tore ametnik oli vastutulelik ja vist tahtis, et ma järgmine päev tagasi läheks, et bürokraatia saaks korralikult vormistatud. Ega me täpselt aru ei saanud, mis ta öelda tahtis, sest politsei n-ö välissuhete osakonna töötajad ei ole inglise keelega sina peal ja mina ei oska türgi keelt. Politsei ja peakampuses toimuva loengu vahemaa on jalgsi umbes 30 min. Tartus sisse harjutud akadeemilise veerandtunni tagajärg on see, et olen juba mitmesse loengusse 5-15 min hiljaks jäänud, erandiks polnud ka Culture & tourism in Turkey. Minu heameeleks pole ma valikuga võssa pannud – loeng tundub olevat asjalik.

Nädala selgroo murdjaks pole mitte koolipingi nühkimine vaid vabadus (kolmapäevad on uued reeded). Õnneks helistas Priit, kel oli vaja politseisse minna, seega vedasin oma laisa tagumiku Priiduga kaasa, et vajalikud asjad korda ajada. Minu pettumuseks oleksin võinud tegelikult paberi täitmata jätta ja miskit poleks juhtunud. Arvan, et keegi enam seda lehte näha ei taha, kuid ametnikul oli see-eest hea meel, et kohale ilmusin ja toimingud reeglipäraselt ära tegin.

 Kuna väljas on tõeliselt külmaks läinud ja lubatakse ka 1000 a külmimat talve, siis läksin endale soojemaid riideid otsima – Esparki (see, kus tuleb läbi turvaväravate minna). Otse Esparkist seadsin sammud Quentini poole, kes oli suurel hulgal toitu valmistamas. Prantsuse poiss oskab tõesti väga hästi kokata ja mul ei ole midagi selle vastu, kui maitseelamused on teistsugused, kui harjunud olen.

Õhtul toimus järjekordne Erasmuse pidu. Miks ma jälle sinna läksin?? Hea küsimus, tahaks isegi vastust teada. Igatahes seltskond mina-Quentin-Radu (rumeenlane, kes on hispaania keele seebikate abil selgeks õppinud) „avastasime“ pärast esimest kohaloldud minutit, et pidu pole me jaoks ja otsustasime Cafe del Mundosse minna. Jõime kokteile – Radu külma shokolaadi, mina banaani oma ja prantslane Sahlepit – magus piimaga tehtud vaht. Koduteel tuli palju häid mõtteid ja otsustasime vaatama minna, kui palju on erasmuse peol rahvast ja mis konditsioonis nad on (pidu reklaamiti lausega „We hope that the first week of your university life in Eskişehir was amazing for you and we know that you want to get rid of your tireness by drinking, dancing“). Pidu oli täpselt selline nagu lubatud ja kõige rohkem tantsu tegid ja jooki nautisid korraldajad ise.

Tants ja tavla  

Neljapäeval, pärast kooli, helises kodus uksekell. Lasin soovija alt sisse ja mõne hetke pärast oli neljanda korruse korteri ukse taga noormees, kel oli rohkem asju kui mul sissekolides. Kahtlesin, kas äkki on uustulnuk sattunud vale ukse taha, kuid Huseyin unustas mulle mainida, et tema endine korterikaaslane tuleb linna oma diplomit kätte saama. Nihat saabus äsja Hollandist ja hüppas päevaks Eskist läbi, et paberid korda ajada ja vana sõpra näha. Õhtu saabudes mängisime taas Tavlat. Kuigi noorsand oli enne öelnud, et meiega on igav mängida (teame ju seda mängu alles 2-4 nädalat), suutis ta mulle siiski väga tugevalt kaotada ja pidi vaikselt oma sõnu sööma hakkama. Et mängu põnevamaks teha, tuli panustada, mis lõppes sellega, et kogu ülejäänud õhtu veetis härra ilma särgita. Mina pidin korteris ringi kalpsama särgi, seeliku ja erinevat värvi sokkidega, lisaks pidin võtma kolm imepisikest shoti õlut, kuid Nihat pidi nõud pesema, mis talle kohe üldse ei sobinud. Igatahes õhtu venis pikale ja Janel ja Huseyinil oli tore vaadata, kuidas mina kui rookie vanale kalale peavalu valmistan. Nihat otsustas endisesse kodulinna laupäevani õhtuni jääda, et mulle tõestada, et tema on tavlakunn.

Minu kohalikud kutsikad, keda on kokku 4  ja keda ma aeg-ajalt vaatamas käin

Reede algas kõnega Priidult, nimelt pidin 8.30 bussi peale minema, mitte selle asemel voodis hambad laiali külge keerama. Üks kiire ärkamine ja kui Tiina astus juba 9.10 koolimaja uksest sisse(buss sõidab umbes 20 min), olid tunnid juba alanud. Aineks Aerodrome simulation ja tasemeks kõrge. Ainumas erialane loeng, mida võtta oli võimalik, see tähendab aga, et seal tuleb kindlalt kohal olla ja hilinemine pole aktsepteeritav. Seega sain ühelt õppejõult pragada (kokku on neid selles aines 5). Andsin oma parima ja üllatasin oma tublidusega sedasama härrat, kes kokkuvõttes minuga väga rahule jäi.

Mina ja Nihat

Laupäeva tipphetk oli see, kui Nihat mulle tantsima pidi. Noormees suutis taaskord kaotada ja seekordseks panuseks oli tantsimine. Tahtsin küll looks valida It’s raining man, kuid tants toimus hoopis I love dance! (Alors on danse) järgi ja nüüdsest ei saa ma seda lugu enam tõsiselt kuulata - mälupilti kerkib üksi keset tuba veidraid liigutusi tegev endast väga heal arvamusel olnud tüüp. Seda ei suuda ta mulle andestada, seega on tal plaanis järgmine nädalavahetus tagasi Eskişehiri tulla, et mulle koht kätte näidata. Loomulikult on mul kavas talle raske nädal valmistada ja igal võimalikul ja vähem võimalikul hetkel talle vähemalt laupäevast vahejuhtumit meenutada. Tean küll, et omad vitsad peksavad, kuid antud hetkel on see liiga magus, et lasta lihtsalt niisama homset oodata. Eriti seepärast, et Nihat ei saa hakkama kaotusega niisamuti kui mina ei oska võita (st seda mitte nina alla hõõruda).