Mingem üles mägedele

Rändamas

Reedene masterplaan oli minna u 1000 m kõrguse mäe tippu. Kuna auto rentimiseks pole meil piisavalt finantsi, otsustasime kasutada tallatakso piirituid võimalusi. Pärast väikest jahutst soolases merevees oli tarvis teele asuda, suure „hurraaga“ suutsime võtta vale kursi. Olles juba ca 2 km õigest teest raba poole suundunud, saime oma veast aru. Päike lõõmas nii mis kole. Tahtmine oli aga nii suur ja siht terve aeg silme ees, sest üpris raske on nii kõrget mäge lihtsalt ära kaotada.  Leidsime lõpuks õige teeotsa üles ja hakkasime linnast välja vantsima.

 Kõhud hakkasid tühjenema, eriti teadmisest, et ees ootab mingisugune ebamäärane tee, mis on u 8 km pikk. Leidsime ühe vapustava söögikoha, kus olid söömas ainult kohalikud, sõime Dörömi ehk lavaši rulli mille sees oli teravamat sorti sütel valmistatud kebabi ja vahele veel tomatit, sibulat, mingit salatilehte (a la rucola). See wrapi moodi söök maitses jumalikult.

Mõningad uued leiud floora vallast (hakkame vaikselt meenutama botaanikuid :P )  – seekord avastasime mitte veel valmis oliivid ja üleküpsenud viinamarjad, nii et puu otsast sai lausa rosinaid korjata :D Kaktuse vilju oleksime ka korjanud, kui teaks kuidas neid süüa ja tšilli, mis ühes hoovis kasvas, jäi kättesaamatuks.

Mägine tee oli hingematvalt ilus ja linnulaul kõlas vägagi müstiliselt, veidi nagu elektrooniline muusika. Kui eelnevalt lõõmas vaid päike, siis nüüdseks olid juba pilved meie kohal ja saime tunda ka kergemat vihma. Aga ega see matkajaid ei muserdanud, pigem vastupidi – oligi hea vaheldus u 35 kraadile soojale ja lauspäikesele.  Meie õnneks jäi sabin varsti järgi, sest terve tee vihmaga kõndida oleks ka päris nukker olnud.

Orienteerumisega on nii nagu on. Ju siis ei olnud mõeldud meie jaoks mäeharjale jõudmine, sest suutsime taaskord õige teeotsa maha magada. Põrutasime rõõmsasti põhiteed mööda edasi, mõlemal pool teed kerkimas tohutusuured mäed. Sel hetkel sain aru kui väike üks inimene ikka olla võib.

            Kuna päike hakkas loojuma, hakkasid rohutirtsud meile muusikat tegema. Kõlas katkematu looduse helide kooslus, vähe puudus sellest, et kananahk oleks ihule tekkinud. Etteruttavalt võin öelda, et mäe haripunkti me ei jõudnudki, sest ühel hetkel hakkas järsu tõusuga tee (mida olime läbinud u 1-2 km) suunda hoopis allapoole võtma. Ühes sellega hakkasid ka meil esmakordselt kahtlused tekkima, et äkki polegi me õiges kohas. Tundsin rõõmu tänapäeva arenenud tehnoloogia võludest (ja sellest, et seal mul levi oli), kasutasin ära telefoni positsioneerimisseadet ja adusime, et me oleme õige teeotsa maha maganud (nii umbes  3-4 km jagu). Egas midagi. Tegime ära oma kauaoodatud pikniku – mäe tipus oli plaan eelnevalt ostetud õlut juua ja nautida vabaduse tunnet eriti kõrgelt. Vaade oli oodatust tunduvalt kesisem. Ümber olid ainult sihvakad männid.See-eest meeleolu ei olnud kaugeltki ligilähendane vaatele. Õlu mekkis hästi, pole ammu nii hääd mõdu joonud. Eks higi ja vaevaga välja teenitud asjad tunduvadki väärtuslikumad.

            Õlu joodud, tekkis uus ja veel üllam eesmärk – mitte kottpimedas mägedevahelisele teele jääda. Võtsime päevakavva hääletamise, eelnevalt olime selle idee maha matnud vaid seetõttu, et tahtsime oma silmaga rohkem näha ja turistina meeletutes kogustes pilte teha =)  Lõpuks jõudsime asfalteeritud teele ehk sinna, kus oli vähegi lootust mingisugusele liiklusele. Ei läinudki kaua, kui taamalt hakkasid sähvima autotuled. Masin peatus, lühike sõnavahetus stiilis „Kemer?“ „Kemer!“ ja nii me autokastis olimegi. Tundus, et juht oli seda teed ka varem sõitnud, sest kiirus tundus üpris suur. Üritasin läbi tagumise akna aru saada, mida spidomeeter näitab, kuid ei suutnud. Nägin vaid, et sohver räägib samal ajal telefoniga. Võtsin kõvemini võrest kinni ja „nautisin“ sõitu. Tegelikult oli väga tore kastis sõita ja juht ikka kurvides veidi pidurdas ka, kuid nii kurvilisel üles-alla lookleval teel tundub igasugunegi kiirus, mis ületab 50 km/h, liigne.

Õnnelikult me pärale jõudsime. Teel linnaäärest koju kinnitasime veel keha dörömiga ja mina igatahes tundsin mõnu jalgadest läbi käivast surinast. Olime ju päevaga üle 15 km matkanud. Koju jõudes läksin hotelli basseini ujuma. Uhkusega võin öelda, et tõmbasin kokku üle kahekümne otsa.. nii umbes 10 m basseinis :D  

PS!  Siintoodud distantsid võivad veidi erineda tegelikkusest.